Jonatan Vseviov kirjutas hiljuti, et “Euroopa külge siduvaid köidikuid ei saa väikeriigil kunagi olla liiga palju”. See lause võtab kokku kõik Eesti ametliku välispoliitika usutõed: mida tihedamalt oleme seotud Euroopa Liidu ja lääne institutsioonidega, seda kindlam on meie vabadus. Väikeriik peab end siduma nii tugevalt, et laev ei pääse enam minema ilma meieta. Püha lihtsameelsus!
See usk on praegusel ajal ohtlik ja ekslik. Võit Ukrainas – kui selline üldse tuleb sellisel kujul, nagu Brüssel ja Tallinn ette kujutavad – ei muuda Euroopa saatust, kui Euroopa jätkab oma enesehävituslikku teed. Massiimmigratsioon, kliimapoliitika, mis hävitab tööstuse ja energeetika, ning sooideoloogia, mis lõhub ühiskonda, perekonda ja mehelikkust, on surmavad protsessid. Mida tugevamalt me end nendega seome, seda kiiremini me koos isandatega upume.
Võidust unistamine on meeldiv ja õilis. Aga kust tulevad mürsud? Seda vastust tahaksin Vseviovilt ja kogu välisministeeriumilt kuulda otse ja ausalt. Euroopa, mis on aastakümneid treeninud oma mehi toksilisest maskuliinsusest vabanema, soodustab transsoolisust koolides ja armees ning peab kõige suuremaks ohuks kliimasoojenemist, ei suuda luua sõjameest, kes on valmis surema kodumaa eest. Need Euroopa mehed, kes on harjunud mõtlema “väärtuste” keeles ja häbenema mehelikkust, ei ole need, kes peatavad Vene tankid. Nad saavad PowerPointi esitluse ja mitmekesisuse koolitusega läbi häda hakkama.
Euroopa Liit on muutunud iseennast hävitavaks projektiks, mis aina enam föderaliseerub. See ei ole enam rahvusriikide vabatahtlik koostöö, vaid üha tugevam superriiklik monstrum, mis võtab liikmesriikidelt otsustusõiguse. Samal ajal laseb see projekt sisse miljoneid inimesi kultuuridest, mis ei sobitu Euroopasse. Demograafiline asendamine on käimas. Põlisrahvastik vananeb ja kahaneb, sündimus on madal. Kliimapoliitika sulgeb tehaseid ja tõstab energiahindu, muutes Euroopa tööstuslikuks muuseumiks. Ja selle kõige keskel räägitakse, et me peame end selle masinavärgiga veelgi tihedamalt siduma.
Ameerika roll on ebamäärane. Keegi ei tea täpselt, kui palju Washington tahab siin oma kohalolu tugevdada. Euroopa eliit see-eest tahab kindlasti: nad unistavad föderaalsest superriigist, mis asendaks rahvusriigid. See unistus on hullumeelne. Projekt, mis ei suuda oma kodanikke kaitsta ei demograafilise asenduse, energiakriisi ega sõjalise ohu eest, on lootusetult hädine.
Siin tasuks lasta mõnel superarvutil simuleerida pikaajalise ellujäämise võimalusi. Ühel pool on dementne ja aina tsentraliseeruv Euroopa Liit – majanduslikult nõrgenenud, demograafiliselt enesetapjalik, väärtuslikult segaduses ja sõjalises tahtes nõrk. Teisel pool on põikpäine, oma rida ajav Eesti Vabariik, mis seab esikohale eesti rahva säilimise, piiride kaitse, energiajulgeoleku, rahvusliku hariduse ja tegeliku kaitsevõime.
Arvuti annaks tõenäoliselt selge vastuse: suveräänne ja rahvuslik Eesti on pikas perspektiivis elujõulisem. Rahvusriik on paindlikum, otsustusvõimelisem ja suudab paremini mobiliseerida oma inimesi. Tsentraliseeritud bürokraatia, mis seab prioriteediks sooneutraalsuse, kliimaneutraalsuse utoopia ja massiimmigratsiooni, laguneb oma sisemiste vastuolude all.
Venemaa agressiooni tuleks tõesti Ukrainas peatada, sest see on ka meie julgeolekuküsimus. Ent see ei tähenda, et peame end siduma hukkuva Euroopa projektiga nii tihedalt, et vajume koos sellega põhja. Võit lahinguväljal ei päästa Euroopat, kui Euroopa on ise otsustanud enesetapu kasuks.
Eesti ülesanne ei ole olla “Euroopa kõige ustavam õpilane”. Eesti ülesanne on olla Eesti. Hoida oma keelt, maad, piire ja rahvast. See tähendab julgust öelda Brüsselile “ei” seal, kus direktiivid kahjustavad meie elujõudu. See tähendab investeerimist oma kaitsesse, energiajulgeolekusse ja laste kasvatamisse eesti vaimus, mitte globaalses võrdõiguslikkuse usus.
Võit Ukrainas võib peatada ühe ohu. Aga see ei peata Euroopa sisemist mädanemist. Kui seome end liiga tugevalt selle mädanikuga, muutub võit meie enda hävinguks. Parem on olla vaba ja põikpäine väikeriik kui hukkuva impeeriumi ustav vasall.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 06.08.2026