Hando Sutter räägib majandusest küllalt arukalt. Tööandjate Keskliidu juht mõistab tehnoloogiat ja majandusloogikat paremini kui enamik poliitikuid. Ta näeb, et palgakasvu jätkudes asendavad Eesti tootmisettevõtted inimesi robotite ja automatiseerimisega järjest kiiremini.
CNC-pinkidest kuni tehisaru agentideni – lihttöö kaob, tootlikkus peab tõusma. Sutter ei ilusta olukorda. Ta tunnistab demograafilist kriisi: meil lihtsalt ei ole inimesi. Selles osas väärib ta tunnustust. Tehnokraat, kes ei valeta endale ega teistele.
Samas tekib kaastunne. Sutter näib elavat maailmas, kus inimene on peamiselt tootmisüksus ja majandus on väärtuste hierarhias kõige kõrgemal kohal. Rahvusriigi, demograafia ja kultuurilise järjepidevuse küsimused jäävad tema jaoks teisejärguliseks või üldse nähtamatuks. Just siin lõpeb tehnokraadi tarkus ja algab rahvusliku mõtlemise vaakum.
Eesti põhiseadus ütleb selgelt: Eesti on eesti rahva riik. Me ei ole võõrtööliste ega robotite ega ka mitte vabrikantide vabariik. Oleme rahvusriik, mille alustugesid õõnestavad täna võrdselt kaks vaenlast: odav sissetoodud tööjõud ja kiire tehnoloogiline asendus.
Madala palgaga võõrtöölised (need „jorsid“, kelle toomist nii innukalt propageeritakse) suruvad eestlaste palgataset alla ja muudavad teatud ametid eestlastele majanduslikult mõttetuks. Nad aitavad ettevõtjatel lühiajaliselt kasumit teenida, kuid pikemas plaanis kahjustavad kohalikku tööjõudu, vähendavad eestlaste sündimust ja muudavad ühiskonna kolmanda maailma slummiks.
Robotid ja tehisaru on aga veelgi halastamatumad. Nad ei nõua palka, ei vaja sotsiaalmaksu ega lapsepuhkust. Sutter ennustab õigesti: kui palk tõuseb, tasuvad investeeringud robotitesse end kiiremini ära. Ja siin peitub traagiline paradoks. Pikemas perspektiivis tõrjuvad robotid turult välja mitte ainult eestlased, vaid ka need samad odavad võõrtöölised, kelle nimel praegu nii palju lobitööd tehakse.
Mis siis juhtub? Võõrtöölised, kes kaotavad töö robotile, liituvad töötute eestlaste massiga. Tekib konkurents sotsiaalsete hüvede, eluaseme ja avaliku ruumi pärast. Kas nad integreeruvad? Vaevalt. Tõenäolisem on pingete kasv, paralleelühiskondade süvenemine ja lõpuks madalatasemelise vägivalla või poliitilise konfliktini jõudmine. Eks me näe.
Kui me jätkame praegust teed – ühelt poolt odava importtööjõu mahitamist ja teiselt poolt totaalset automatiseerimist –, siis pole vaja imestada, kui ühel päeval on Eestis palju roboteid, palju võõraid ja palju näljaseid eestlasi, kellel ei ole oma riigis enam kohta.
Mack Reynoldsi 1975. aastal ilmunud ulmeromaan „Trample an Empire Down“ näitab, kuhu viib selline olukord – täielik automatiseerimine, massiline töötus ja napp abiraha ning lõpuks revolutsioon.
Inimestel kaob mitte ainult töö, vaid ka elu mõte. Ühiskond muutub rahutuks, frustratsioon kasvab, kuni püssirohutünn plahvatab. Tundub loogiline, et midagi sarnast võib juhtuda ka siin, kui riik jätkab praegust globalistlikku kurssi.
Robotid ei tunne kaastunnet, võõrtöölised ei pea Eestit koduks ning töötud eestlased tunnevad end üha enam võõrana oma esivanemate maal. Sotsiaalsüsteemi ülekoormus, identiteedikriis ja majanduslik lootusetus on klassikaline retsept veriseks konfliktiks.
Me loeme iga päev tehnokraatide ja kasumiiharate ettevõtjate vaadet elule: efektiivsus, tootlikkus, globaalne konkurents. Rahvuslikku vaadet – et riigi eesmärk on eesti rahva keeleline, kultuuriline ja demograafiline säilimine – kuuleb harva. Justkui oleks see midagi piinlikku ja kohatut, otsekui peeretus peolauas.
Aga keegi teine ei hakka meie eest rahvusriiki üles ehitama. Ei võõrtöölised, kes siia ajutiselt raha teenima tulevad. Ega robotid, kes ei ole kunagi pidanud vabadussõda ega laulupidu ja kelle esivanemad on sängitatud rauasulatusahju.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 10.09.2026