Täna on taasiseseisvuspäev, aga riigis, kus võimuparteisid toetab ainult 14,3 rahvast, on sel päeval kibe mekk juures. Mõned arvamused sotsiaalmeediast.
“Orjus tänapäeval ei tähenda raudahelaid ja laksuvat piitsa turjal. Tänapäevase orjuse jaoks ongi vaja just seda, et orjastatutele luua vabaduse ja iseseisvuse illusioon. Selle õnnestumise korral teeb orjastatu ise endale ahelad ja tänab veel nende eest peremehi. Isanda valu on siis ka orja valu, nagu kuulus Ameerika mustanahaline vabadusvõitleja kirjeldas olukorda.
Just seepärast valdabki sellistel tähtpäevadel nagu täna kahetine tunne, kui räägitakse iseseisvusest ja vabadusest tavapäevadest rohkem. Rahvast kutsutaksegi tänagi oma peremeestega koos pidupäevaüritustele kiitma iseseisvust ja vabadust.
Ja nad lähevadki. Vaatavad vabaduse sümbolina alles jäänud trikoloori lehvimist ning kuulavad neid koorivaid peremehi pisarsilmil. Jaa, see on iseseisvus, ohkab rahvas, saades kätte illusiooni, mida peremehed neile loovad.
Aga siis saabub argipäev ja tuleb maksude maksmise aeg. Tuleb enne palgapäeva ajada läbi leivaga, millele pole peale panna midagi. Ja Liidu keskvalitsus ähvardab trahviga kui sa ei võta migrante või ei tapa oma toiduks vajalikke sigu, mis lähevad biodiisliks.
Sellist vabaduse ja iseseisvuse illusiooni süvendatakse meile, sest siis pole vaja ahelaid nagu mustadel aegadel. Aga head pidupäeva sellegipoolest!” (Taivo Sepp)
“Tere hommikust, Wabariik!
Täna on jälle käes see „maagiline iseseisvuspäev“. Tundub kui järjekordne muinasjutt ja sõnakõlks… nagu armastatud „demokraatia“ ja „sõnavabadus“.
Me tunneme ja näeme oma turjaga, et „iseseisvus“ väljendub pigem sigala juures, kus rahvale tehakse selgeks, et meie ei otsusta… otsustab Brüssel. Isegi 3. klassi haridusega inimene saab aru, et selline Wabariik on iseseisvusest kaugel.
Briti koloonia on meid kurnanud juba üle 30 aasta. Tegelikult hakkas see kõik juba 1930. aastate lõpus. Nii et kui aus olla, siis Eesti rahvas polegi näinud reaalset iseseisvust… alati on olnud keegi, kes ütleb, kuidas elada ja astuda. Kõik on olnud suur illusioon, rahva rahustamine ja vale.
Meil pole isegi oma panka. Rootsi pangad teenivad miljardeid oma peremeestele meie arvelt, samal ajal kui meie lehvitame lipukesi, laulame ja kõlistame pokaale Kadriorus. Käsi löövad kokku ning solgitorud kallavad propagandat… kõik on ju „nii hästi“! Ja need, kes teisiti mõtlevad või küsimusi küsivad, kuulutatakse kohe vaesteks, pimedateks, lollideks või Moskva agentideks.
Kas saab olla suuremat silmakirjalikkust ja valet? Mina olen seda tunnetanud eriti valusalt, sest aastaid on pekstud mind ja paljusid teisi igast küljest selles „iseseisvas ja demokraatiast pakatavas“ Wabariigis.
Ehk võiks Eesti rahvas just täna endalt küsida… kas me elame päriselt iseseisvas ja vabas riigis? Või on tegelikkus midagi hoopis muud, kui välja paistab? Vastus jäägu igaühe enda otsustada ja mõelda.
Mina armastan oma kodumaad ja seda rahvast. Soovin siiralt rahus siin elada, mitte põgeneda, sest „iseseisvus“ on elu nii raskeks muutnud, et paljudel on motivatsioon ja tahtmine sootuks kadunud.
Soovin vaid positiivseid arenguid, et saaksime siin väärikalt hakkama, ega peaks elama võõra poliitika ja agendade all, mis meie elu aina enam lämmatavad.
Päikest ja rahu hinge, head sõbrad!” (Indrek Pähnapuu)
Satiirilise ja sarkastilise lähenemise poolest tuntud poliitikavaatleja Lauri Jürgenson aga kirjeldab olukorda tänases Eesti Vabariigis nii:
“Kui muu maailm kaineneb ja suuri tuulikuid enam püsti ei aja… siis meie teeme seda ikkagi ja räägime jutte odavast elektrist!
Kui Ukraina peaks kaotama sõja, siis meie toetame neid ikkagi edasi… vähemalt saja miljoniga igal aastal!
Kuigi lapsi ei sünni ja inimesi sureb rohkem kui vaja, siis meie süstime aga rõõmsalt edasi!
Kui kaks täiskasvanud homoseksualisti teevad magamistoas seda, mis pole mitte kellegi asi ja elajalikest pingutustes hoolimata lapsi sellest ei sünni, siis Indrek Saar räägib ikkagi, et peded saavad lapsi!
Kui ükski teine riik maailmas pole maksusid tõstes oma majandust käima saanud, siis meie õigusriigis tehakse seda ikkagi ja räägitakse kõrvale juttu, et maksud hoopis langevad!
…ja tervisekassa saab pidada suvepäevi ja rentida ülikallist kontoripinda… mis siis, et raha neil haigete ravimiseks pole.
Nii, et jah… Rail Baltica projekt on nagu kõik see muu värk, mida meil aetakse ja sobib mustrisse imehästi!
Mis saaks minna valesti?”