Vastus sellele küsimusele on lühidalt järgmine – põhjus peitub ikka ajaloos. Oleme ju küllalt näinud, et näiliselt kindlad julgeolekugarantiid asjaolude halva kokkulangemise tõttu lihtsalt ei toimi. Tulemuseks on kohutav katastroof.
Milles üldse praegu probleem on? NATO on kollektiivse kaitse organisatsioon. Mingeid “NATO vägesid” pole tegelikult olemas, nende all mõeldakse liikmesriikide vägesid. Probleem ongi selles, et veel eelmise kümnendi lõpul panustas oma riigikaitsesse tõsiselt vaid ühe käe sõrmedel ülesloetav arv liikmesriike. Nendest omakorda langeb praegugi põhiraskus ehk sisuliselt kogu organisatsiooni kaitsevõime ühele riigile ehk USA-le.
Ainult et kuidas on lood USA endaga? Pärast “külma sõja” lõppu võeti seal vastu doktriin, mis nägi ette valmisolekut pidada üheaegselt k a h t e sõda. Vaikimisi eeldati, et üks neist toimub ilmselt kuskil Lähis-Idas (järjekordselt) ning teine Korea poolsaarel. Tegelikkuses osutus vägagi problemaatiliseks üheaegne sõdimine isegi Afganistanis ja Iraagis, kusjuures juba siis oli NATO liitlastega pehmelt öeldes suuri probleeme. Seda nii nende üldise kaitse v õ i m e t u s e (erandiks Suurbritannia ja Poola) kui ka põhimõttelise USA-vaenulikkuse pärast.
Ka palju aastaid hiljem pole selles osas midagi muutunud või kui ongi, siis vaid halvemuse suunas. Seda näitasid väga ilmekalt reaktsioonid Trumpi kriitikale. Viimane oli ju mõeldud ikka selleks, et organisatsioon tõhusalt toimima panna – kui suurem osa lihtsalt viilivad, ei saa ka organisatsioon toimida. Mitte mingit “lammutamise” mõtet polnud ega ole ka praegu.
Kollektiivne kaitse saab ju teatavasti vaid siis tõhusalt toimida, kui kõik või vähemalt rõhuv enamus asjaosalisi riigikaitsesse tõhusalt panustavad. Kui seda vaid umbes 5 riiki teevad, kuidas siis kollektiivne kaitse efektiivselt toimida saab?
Paraku eelistab enamus liikmesriike riigikaitse tugevdamise asemel hoopis mingit neokommunismilaadset rohe-vikerkaare-multikulti-utoopilist ühiskonda üles ehitada, mis on juba ette määratud totaalsele läbikukkumisele. Samas tahavad ka need uued kommunismiehitajad, et ameeriklased sellele tegevusele sõjalist katet pakuksid. Täielik absurd, sest samal ajal kestab edasi Trumpi- ja laiemalt kogu USA vastane massihüsteeria. Siit küsimus meie valitsusele ja selle toetajatele: miks peaksid ameeriklased üldse säärastele tüüpidele kaitset pakkuma?
Hädaoht peitubki juba tükk aega selles, et Lääne ja ka meie endi vaenlased võivadki tulevikus järjest enam oodata sellist hetke, kus USA on võimalikult palju seotud enam kui kahe üheaegse kriisiga ja loomulikult teha ise kõik selleks, et niisugune olukord tekiks. See annab väga suure tegutsemisvabaduse nii “kuririikidele“ kui ka terroriorganisatsioonidele, seda isegi praegusega võrreldes. Kaks suurt sõda pealegi juba käivad – üks Ukrainas ja teine Lähis-Idas. Kummagi puhul on ka suur oht laienemiseks. Mis siis veel saab, kui peaks puhkema uus Korea sõda ja/või Hiina asuks Taiwani vallutama?
Euroopa jõukam osa on massiimmigratsiooni tulemusel juba praegu muutunud selliseks (seda kinnitavad ka siinkirjutaja isiklikud tähelepanekud paljudest Euroopa maadest), et igal hetkel võib põhimõtteliselt igas riigis täiesti ootamatult mõni väga suure mastaabiga kohalik „pronksiöö“ tulla. Ameerika olukorda hinnates on väga kõnekas fakt, et kevadel jooksis meiegi kinodes film pealkirjaga „Kodusõda“ („Civil War“) ja filmis näidatigi päris ehtsat sõjategevust USA pinnal, mis lõppes Valge Maja vallutamisega. Kui juba Hollywood sellise mõttega fantaseerib, on asi meie suurima ja tugevaima liitlasega ikka äärmiselt halb.
Ei ole ka Donald Trumpil presidendina lihtne kogu seda üüratut riiki kõigi meeletute siseriiklike probleemide juures ohjes hoida, kuigi ta annab kahtlemata endast maksimaalse. Tõelisi liitlasi aitab ta kahtlemata, ent kui puhkeb jälle mõni üleriigiline „bee-ell-emmide“ mürgel ja samal ajal puhkevad mujal maailmas uued suured sõjad, ei pruugi enam jõudu jätkuda kõigi liitlaste toetamiseks.
Muidugi ei saa vastu vaielda hinnangule, et suurimaks ohuks meie julgeolekule on Lääne ühtsuse kadumine. Ainult et kes seda ühtsust lõhkunud on? Kahju küll, ent siin peab näpuga näitama just Reformierakonna, sotside, Eesti 200 ja ka nende piiritaguste aatekaaslaste suunas. Sest just nemad on juba aastaid igal võimalikul ja võimatul moel võidelnud just nende vastu, kes NATO liikmelisust kõige tõsisemalt on võtnud – nagu USA, Poola, Suurbritannia. Veel mõned aastad tagasi anti turmtuld ka Eesti enda valitsuse pihta, kui EKRE seal oli.
Paraku pole kuskilt näha, et need neokommunistid aru pähe võtaksid, lõpetaksid ise Lääne-vastase tegevuse koos Lääne-vihkajate massilise maaletoomisega ning keskenduksid selle asemel meie ühise unikaalse tsivilisatsiooni kaitsmisele. Kuna nad ei mõtlegi oma ideoloogilistest dogmadest loobuda, tuleb asuda oma julgeoleku kindlustamise alternatiivseid plaane välja töötama. See ei tähenda mitte alternatiivi NATO-le, vaid lihtsalt raudkindlalt toimivate julgeolekusüsteemide ülesehitamist NATO sees ja võimalusel lisades sinna ka koostöö mõne NATO-välise riigiga.
Olgu ka veelkord meelde tuletatud, et kollektiivse kaitse tugevus sõltubki otseselt iga liikmesriigi kaitsevõime tugevusest. Nii et rõhuasetus Eesti iseseisva kaitsevõime olulisele tõstmisele vastab täiesti NATO ideele ja mitte ei õõnesta seda, nagu valitsusmeelsed üritavad väita.
Tugevat riigikaitset on ülioluliseks pidanud ka erinevad suurmehed läbi aegade – alates Konfutsiusest ja lõpetades Mannerheimiga, kes seisis Soome riigikaitse tugevdamise eest ka 30-ndate alguse majanduskriisi ajal.
Taavi Pärtel