Eesti Vabariigi presidendi valimised on muutunud farsiks, mis ei teeni kodanike, vaid üksnes poliitiliste tagatubade huve. Praegune süsteem, kus riigipea hääletatakse paika Riigikogus või valimiskogus parteiliste lehmakauplemiste tulemusel, on muutunud rahva avalikuks mõnitamiseks. Kellele seda presidenti üldse valitakse, kui tavalise kodaniku arvamus ei maksa sentigi?
See on süsteem, mis teenib eliiti, mitte rahvast.
Praegune mudel jätab mulje, et presidenti ei valitagi riigile ja selle rahvale, vaid Riigikogu ja valitsuse mugavuseks. Kandidaadid ilmuvad avalikkuse ette nagu tühjad elulookirjeldused (CV-d), kel puudub tegelik side tavaliste inimestega ja kelle suurimaks eeliseks on oskus poliitilistele jõududele mitte ette jääda.
Tagatubade diktatuur: otsused tehakse suletud uste taga enne, kui avalikkus kandidaadi nimegi kuuleb.
Demokraatia puudujääk: rahvas on jäetud kõrvalvaatajaks protsessis, mis peaks määrama riigi visiitkaardi.
Mõttetu kulu: kui institutsioon eksisteerib vaid selleks, et rahuldada poliitiliste jõudude kokkuleppeid, kaob selle olemasolu mõte.
Kas sellisel kujul on institutsiooni üldse vaja?
Kui riigipea valimise protsess on sedavõrd võõrandunud, tekib õigustatud küsimus: miks me seda ametikohta üldse ülal peame?
President peaks olema rahva ühendaja ja moraalne majakas. Selle asemel saame aga poliitiliste kompromisside tulemusena sündinud figuuri, kelle legitiimsus on algusest peale nõrk, sest tal puudub rahva otsene mandaat.
Selline olukord ei ole normaalne. Riik, mis deklareerib, et kõrgema riigivõimu kandja on rahvas, ei tohiks karta oma kodanikele otsustusõiguse andmist. Kui valitsev eliit jätkab praegust kurssi, kus president määratakse siseringi kokkulepetega, on aeg tunnistada viga ja see süsteem sootuks likvideerida. Praegusel kujul on see vaid kulukas ja ühiskonda ärritav teater.
Rainis Lipstok