Afganistani sõjast on pärit must huumor: “Kuidas langenute seast saksa sõdureid ära tunda?” Vastus: “Sõnaraamatu järgi laiba kõrval.” Nimelt anti Saksa missioonisõduritele sõnastikud ning enne tule avamist pidi kaheksas kohalikus keeles hõikama hoiatusi.
Midagi sarnast kavandab ka Tallinn: kui naised lähevad tulevikus ööklubisse, on neil kaasas käsiraamat, mille järgi saab aru, kas mees flirdib naisega või ahistab teda. Ja kui asi läheb intiimseks, siis tuleb sõlmida seksieelne leping, et “ei” tähendab ikka “ei”.
BNS vahendab: “Linnal valmis seksuaalse ahistamise vastane juhend ööeluasutustele” ehk “Tallinna linnal valmis koostöös sotsiaalkindlustusametiga ööeluasutustele mõeldud „Seksuaalsest ahistamisest vaba ööelu” juhend, mille eesmärk on muuta Tallinna ööelu kõigi jaoks seksuaalsest ahistamisest vabaks keskkonnaks. /…/ “Sotsiaalkindlustusamet alustas käesoleva aasta alguses Tallinna linnaga kampaaniat „Märka. Sekku. Aita.“ ennetamaks seksuaalse ahistamise juhtumeid, mille eesmärk on juhtida tähelepanu probleemile ning pakkuda tuge neile, keda on seksuaalselt ahistatud. Juhend on inspireeritud Londoni linnapea naiste ööohutuse harta lubadustest ja Bristol Nights koostatud turvalisema ööelu tööriistakastist.”
Sellest ettevõtmisest kumab läbi ideoloogia, sest jutt on vastav: “Kampaania üks osa on ööelu asutustele mõeldud juhend, mille eesmärk on tagada kõigile ööelust osavõtjatele turvalisem ja ohutum keskkond olenemata soost, rahvusest, rassist, usutunnistusest või veendumustest, vanusest, puuetest, seksuaalsest orientatsioonist või soolisest identiteedist.”
Väga tõenäoliselt ei aita see naistel pääseda Euroopas suureks probleemiks olevast euroopalike naiste ahistamisest moslemimeeste ja aafriklaste poolt, mis algas 2016. aastavahetuse suure “käperdamisööga” Kölnis ja teistes Saksa linnades – võimude poliitkorrektsusest tulenev ükskõiksus sisserändajate seksuaalkuritegevuse osas on Lääne-Euroopa naised muutnud “saagiks”. Vaevalt et see liberaalses Eestiski teistmoodi kujuneb – meil on juba kohtujuhtumeid “eksootiliste” taksojuhtide ja enda üle kontrolli kaotanud kaunitaride asjus.
“Valminud juhend kutsub kõiki ööelu asutusi üles prioritiseerima turvalisust. Juhendis on praktilised sammud, kuidas seksuaalset ahistamist märgata ning mida sellises olukorras ette võtta,” kirjeldas Tallinna ööelu nõuniku Natalie Mets. “Juhendi lahutamatuks osaks on ööeluasutuste töötajatele mõeldud materjalid ja koolitused, mis aitavad neil paremini märgata seksuaalset ahistamist ning annavad juhiseid, kuidas sekkuda ja aidata.”
Naised on märgatavalt paremad inimestetundjad kui mehed ja on läbi aegade suutnud ära tabada, milliste kavatsustega neile lähenetakse. Paraku käib Läänes naisõigusluse sildi all meeste ja naiste vastandamine, noori naisi õhutatakse meestes ainult ahistajaid nägema, ideoloogiliselt on demoniseeritud nii paarisuhteid kui ka peret – ning tulemuseks on naiste põlvkonnad, kes ei tea loomulikust suhtlusest meestega midagi. Oma osa lisab ka suhete loomine internetis, mis ei anna partnerist sama selgust, mis kohe alguses näost näkku tutvudes – tore netituttav ei pruugi ka reaalsuses sama olla.
Nii ongi naised (ja kindlasti ka noored mehed) muudetud eluvõõrasteks ehk “õpitult abituks”, mistõttu tuleb neil reaalses elus hakkamasaamiseks hakata koostama juhendeid. Kui aga “daam” ennast avalikus kohas “täis kammib”, siis aitab ka juhend sama palju kui sõnaraamat saksa sõdurit Afganistani lahingus.
Sotsiaalkindlustusameti küsitlusest selgus, et Eestis on ööelus kogenud seksuaalset ahistamist 73 protsenti naistest ja 32 protsenti meestest. Iseküsimus on see, kui palju sellest on reaalne katse “ära vedada” ja kui palju “ahistamisvastaste kampaaniate” vili, kus varem flirtimiseks peetud tegevused on nüüd “ahistamine”.
Juhendi lahutamatuks osaks on ööeluasutuste töötajatele mõeldud materjalid ja koolitused, kirjutatakse uudises. Jälle saab suur hulk ametnikke tööd ja rahastust.
Probleem on kindlasti suur ja naisi on vaja aidata, aga skeptiliselt paneb kogu ettevõtmisesse suhtuma see, kuidas kõigepealt on radikaalfeminismiga meeste ja naiste vaheline suhtlusmaastik lõhutud, “uusväärtustega” on pereväärtused ära pilastatud, ahistamiskampaaniatega on mistahes lähenemine raskeks muudetud ja takkaotsa pole kindlust, et kas see juhend kehtib ka teistest rassidest meestele, kes Lääne-Euroopas küll barbaritena käituvad. Seal pole euroopalikud naised kuidagi kaitstud, vaid nad ongi tänu poliitkorrektsusele võõraste “saak”.
Hiljuti süüdistati Tartus üht riigikeelset teenindamist nõudnud naist “rassismis” – kui “eksootilised” hakkavad eesti naisi ahistama, siis kas sekkujad ei riski samuti rassismisüüdistustega?
Uued Uudised
Samal teemal Saksamaal ja mujal Lääne-Euroopas kasvab sisserändajatest meeste vägivald euroopa naiste vastu