Tallinna elanikud on viimastel nädalatel saanud valusa õppetunni, mida tähendab „hästi juhitud linn“ ainult paberil. Reaalsuses on pealinnas aset leidnud järjestikused ja tõsised tõrked elutähtsates teenustes – esmalt ulatuslik veekatkestus, seejärel elektrikatkestused, prügiveo häired ning lõpuks lumeuputus, millega linn ilmselgelt toime ei tulnud.
Kõik need probleemid on linnavõimu poolt esitatud kui „eraldiseisvad juhtumid“. Tegelikult joonistub välja hoopis murettekitav muster: Tallinna juhtimine ei ole valmis kriisideks ega suuda tagada linlastele elementaarset kindlustunnet.
Vesi kadus – vastutus haihtus
Uusaastaööl jäid sajad tuhanded tallinlased tundideks ilma veeta. Põhjuseks nimetati tehnilist riket Ülemiste veepuhastusjaamas. Linn ja Tallinna Vesi rahustasid avalikkust, et „olukord on kontrolli all“. Küsimus on aga lihtne: kuidas saab ühe rikke tõttu jääda pealinn pikaks ajaks praktiliselt veeta?
Kas varusüsteeme ei ole? Kas riskistsenaariume ei harjutata? Või loodetaksegi, et midagi ei juhtu – kuni juhtub?
Elektrikatkestused kui uus normaalsus
Peagi järgnesid elektrikatkestused mitmes linnaosas. Elekter kaob ootamatult, side katkeb, tööd ja tegemised on häiritud. Taaskord öeldakse: „ilmastik“, „torm“, „paratamatus“.
Aga kas XXI sajandi Euroopa pealinnas peabki see nii iga esimese tugevama tuulega olema? Aastaid on räägitud investeeringutest, digitaliseerimisest ja nutikast linnast – reaalsuses ripub aga Tallinna taristu endiselt juhuse küljes.
Prügi kuhjub, linn laiutab käsi
Aga see pole veel kõik. Edasi olid elanikud sunnitud mitmes linnaosas vaatama otsa üle ajavatele prügikonteineritele. Teenusepakkujad viitavad tööjõupuudusele, sest korraga olevat pühade ajal hulk haigestunuid. Linn lubab „olukorda jälgida“. Kuid prügi ei kao jälgimisega – see vajab äravedu.
Kui linn ei suuda tagada elementaarset teenust, siis mille eest täpselt maksavad tallinlased oma makse ja kõrgeid teenustasusid?
Lumi tuli jälle „ootamatult“
Ja siis see iga-aastane jura lumega – talv tuli taas ootamatult. Lumi mattis kõnniteed, väiksemad tänavad muutusid läbimatuks ning eakad ja lapsevanemad pidid ise hakkama saama. Samal ajal raporteeris linn masinate hulgast ja plaanidest, kui reaalsus tänaval oli sootuks teine.
See on vana muster: paberil on kõik korras, tegelikkuses mitte.
Juhtimiskriis, mitte ilmastik
Kõiki neid juhtumeid ühendab üks joon: vastutuse hajumine. Alati on süüdi ilm, tehnika või „keeruline olukord“. Ühesõnaga – keegi teine. Mitte kunagi juhtimine.
Tallinn vajab ausat arutelu teemadel: kas linna taristu on alarahastatud; kas teenused on liiga killustatud ja kontrollimatud; kas linnavõim tegeleb päris probleemidega või ainult mainekujundusega.
Seni, kuni nendele küsimustele ei vastata, jääb tallinlastele tunne, et nad peavadki hakkama saama ühest kriisist teise.
Kõige ohtlikum ei ole ükski konkreetne katkestus. Kõige ohtlikum on see, et ükski neist ei too kaasa poliitilist ega ametkondlikku vastutust.