Väidetavalt olevat üks Prantsuse minister pidanud kord “kollaste maskide” meeleavalduse tõttu tavapärasest töölesõidumarsruudist loobuma ning kui tema autojuht sõitis kõrvalteed pidi, põrkasid nad otsa migrantide telklinnakule. Minister ei teadnud kummastki midagi, ta elas oma maailmas.
Sama võis näha ühest intervuust, mida üks Eesti telekanal tegi kord Stockholmis – Rootsis elav eestlanna viipas käega kusagile kõrvale, et “seal” olevat juhtunud hirmus lugu, kus moslemimigrantidest isa ja vend tapsid “aukohtu” korras noore neiu, tütre ja õe.
Kui mingi koht, tavaliselt suurem linn, muutub multikultuurseks, siis põliselanikud tavaliselt lahkuvad sealt või siis sulguvad oma linnajagudesse. Nende kõrval arenevad välja teistsugused paralleelühiskonnad, tavaliselt sisserändajatest, omavahel ei eriti suhelda.
Eestis on see korra läbi elatud, Lasnamäe oli kord no-go-tsoon, osa sellest on siiani. Nüüd on venelased eestlastega rohkem segunenud, neid on palju juba ka põlistes eestlastega asustatud Tallinna piirkondades. Võib-olla polegi eestlased neid vastu võtnud, vaid nad on ise sisse imbunud ja üha enam internatsionaliseeruvas pealinnas lepivad eestlased sellega – vähemalt omad, koos kaua elatud.
Tallinn aga muutub üha multikultuursemaks, eestlastest sobib see vaid noorematele põlvkondadele. Meil on tänavad täis juba musti ja tõmmusid, kõlavad inglise ja muud, tundmatumad keeled, sageli on keset seda lärmi lausa üllatuslik kuulda oma emakeelt.
Uutele Uudistele kirjutab üks lugeja: “Põhiprobleem on ikka see, et eestlased tunnevad Tallinnas end kui võõrsil ja see probleem ei lahene kunagi. Umbes samad probleemid on ka mujal Läänes sisserändajate pealetungiga. Kohalikud inimesed liiguvad autodega, välditakse avaliku ruumi ja siin ei aita mingid pargid, spordirajad jne. Ei tea statistikat, aga vast kusagil 80 protsenti eraautodest kuulub Tallinnas eestlastele, kes liiguvadki multikultuurset ruumi vältides.”
Eesti vasakliberaalsed ühendused teevad pagulastele ja teistele sisserändajatele kohanemisprogramme, üritades võõraid ja kohalikkekokku viia, aga need ei tööta kusagil mujal maailmas, no-go-tsoonid on Lääne-Euroopas ammune reaalsus. Uusmarksismist mõjutatud integratsioonipoliitika, mis paneb siserändajad eelisseisu ja teeb neist priviligeeritud, saavutab pigem vastupidise tulemuse. Kahjuks läheb Eesti sama teed. Tallinn on eesti linn, aga mitte enam eesti linn, isegi linnavalitsus esindab teist maailma.
Meil on juba kohad, kuhu eestlased enam ei astu, näiteks “Stromka” suvitushooajal, ilmselt pole mõtet minna ka Nõmme treppide juurde Mustamäel, kui mustad “insenerid” seal grillpidu peavad, pole mõtet istuda taksosse, eriti naisterahvastel, kui roolis on aafriklane. Omakeelne ja -meelne keskkond on alati kõige rohkem turvalisust pakkunud.
Jüri Kukk, toimetaja