Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi on sotsiaalmeediasse postitanud filosoofilise mõtiskluse, mis on leidnud üllatavalt palju vastukaja. Neid arvamusi tasuks lugeda võimulolijatel – mida nad on selle linna ja maaga teinud.
Markus Järvi: “Jalutan aastaid tööle läbi Tallinna vanalinna. Viimasel paaril-kolmel aastal haaravad mind seal alati kaks tunnet.
Esimene ütleb, et kõik siin on nii talumatult väike ja ahistav. Mulle tundub minu Treimani maakodu tagaaed suuremana kui Tallinna linn. Seal on iga puu katuseta katedraal, iga teerada kilomeetrite pikkune bulevard ning viltus puukuur avaram ja massiivsem kui enese tühisuse all kokku kukkuv ostukeskus või draamateater.
Teine tunne, mis tuima regulaarsusega kordub, on aga märksa tumedam. Ma ei näe enam kordatehtud maju ja tööleruttavaid inimesi. Ma näen suitsevaid varemeid, rusuhunnikuid ja paari üksikut põgenejat. Äsja korrastatud, kirgastes värvides fassaadid õhkavad hävingu hõngu ja sosistavad: sellega siin on kõik. Möödujad üritavad meeleheitlikult ette manada näo, nagu nad oleksid rõõmsad ja asjalikud. Aga rõõm on kadunud ning nad ekslevad ringi eesmärgipäratult ja sammuvad pimestatuna vastu oma saatusele.
Viimane tundmus on eriti imelik, sest ma olen kogu aeg lootnud ja loodan siiani, et me sipleme ennast sellest jamast veel välja ja kõik saab kunagi korda, ent sellest hoolimata ei saa ma üle aimdusest, et inimeste enda teadmata on neilt metafüüsiline vundament jalge alt tõmmatud ning nad teevad vaid oma harjumuspäraseid liigutusi tühjuse kohale riputatuna nagu püüdja paeltes rabelevad linnud.”
Mõned kommentaarid.
Varro Vooglaid: “Elurõõm on tõesti kadunud. Nagu ära pühitud. Kümne aastaga on õhkkond radikaalselt transformeerunud. Aga koroonaaeg andis eriti tugeva tõuke. Millal me isegi viimati sõpradega vanalinnas maha istusime ja juttu rääkisime, nagu varem seda tihti tegime? Muidugi ei ole küsimus vaid vanalinnas, olgugi et selle olukord, elutuks muutumine on eriti selgelt tuntav.”
“Minul sama nägemus ja tunne – nukrus, kurbus, osavõtmatus, rõõmutus, ahistav!”
“Tõsi. Pole enam elurõõmu ega rõõmu elamisest. Üle terve Eesti oleks laotunud nagu miski surma ja kaduvuse vari. Ajuti tundub, et oleks justkui sattunud kuskile täiesti võõrasse maailma. Ainult kirikus on veel hea olla. Ja oma kodus.”
“Hoidun juba palju aastaid kesklinnast eemale, sest see tõbine, eesmärgitu sagimine ja rahvaste paabel on eemaletõukav. Tõuksid igal pool jalus ripakil, kastirattad ja muu liikluskretinism, mis muudab jala käimise lausa ohtlikuks. Vanalinna aegumatut arhitektuuri armastan ja naudin nagu nooruseski, ootan moraalset orkaani, mis hävitaks ükskõiksuse ja minnalaskmise. Paraku tuleb see väljastpoolt, sest kohalikku väge ja vaimu ei näe ma juba ammu, pelga retoorikaga ei muuda siin enam midagi.”
“Kunagi oli ainuüksi Nukuteatrist möödumise mõte lustakas ja lõbus, nüüd sooideoloogiast üle pestud asutusse ei taha mitte lapsigi saata. Raske on selles majas midagi positiivset näha.”
“Tuttav tunne. Ja see ei saa olla vanalinna viga, sest mäletan vanalinna nõukaaja lõpust teistsugusena. Elava ja rõõmsana, kuigi majad olid rohkem lagunenud ja turiste polnud. Tervet Tallinna linna mäletan palju meeldivamana, nüüd tõesti mingi süngus ja lootusetus.”
“Mul on sarnane tunne juba pikalt. Kurjus on ümberringi. Ja eestlased on zombistunud. Televisioon on täis järjest naeruväärsemat meelelahutust, meie elu sarnaneb järjest rohkem “Näljamängudega”. Mulle pakub metsa vahelt leitud sinilill sada korda rohkem rõõmu, kui mistahes suurlinnatuled. Aga jah, alla ei anna.”
“Eluröömu on üle vötnud kübermaailm, digitaalsed jumalused on uued jumalused. Jumala jätkamine teiste vahenditega.”
“Ausalt öeldes, isegi ehmatav, et me nii ühtmoodi tunneme, olen juba mõnda aega mõelnud, et kas viga on minus. Ma ei ole siiani veel kunagi olnud depressiivne, pigem isegi lootusetu optimist igas olukorras, aga nüüd tundub küll, et midagi on väga valesti.”
“Huvitav võrdlus… ise olen aastakümneid kesk Tallinnas töötanud, kui linn kihas valdavalt oma inimestest, kus jalutades tuli tihti tervitada tuttavaid või heita pilk üldtuntud kultuuriinimestele, vaid Nunne tänavas jaama poole liikus sõjaväelasi ja sissesõitnud venelasi kompsudega… Täna tunnen võõristust, pole oma maa inimesi, on võõramaalastest hulkujad, pole lõuna ajal kohvikute, toidubaaride juures kihamist … kõik on suunatud võõrastele …. ise põgenesin ammu-ammu nn kuldsesse ringi, kus sookured tantsivad, lõoke laulab … nii on paljude eestlastega – neile on Tallinn võõras linn.”
“Sama tundmus – inimesestes on kadunud elurõõm, kõik on üks morn tujutu mass, noored on muidugi rõõmsamad, aga neil pole ka muresid veel, millele igapäev mõelda.”
“Minu ema kodu oli 30-ndate Kalamaja – värvilised majad, viljapuu aiad, kõigil aiad ja väravatega plangud ümber… sõjaeelne muinasjutt.
Minu lapsepõlve Kalamaja oli juba trööstitu – esimestena olid hävitatud aiad, eraldavad plangud keelati, majad olid pruunid ja majavalitsuste poolt lohakile jäetud. Lõhnas briketituha, kasside ja kõdunemise järgi. Laternad olid puruks pekstud, pimedus oli kõhe, aga see pimedus oli omamoodi päris elu täis…
Nonii. Tänaseks on minu Kalamaja jälle värviline, ilupõõsad paistavad taastatud aedade ja uute väravate vahelt. Vabad krundid on täitunud asfaldimustade teravate vaenulike nurkadega kummaliste hoonemürakatega, mida maaklerid kellelegi kodudeks müüvad. Lõhnab raha ja veel millegi järele, mille jätan praegu sõnastamata.
Öelda tahtsin aga seda, et kuigi on tagasi ilusad majad ja uhked aiad on tagasi, ka vari, et kui kauaks, seekord.
Imelik tunne…”
“Kõiksugu normid, reeglid, seadused jne jne on nii ülereguleeritud, et enam ei taha kusagile minnagi. Võtaks kokteili näiteks, aga kui ma selle eest saan poest kaks kilo liha, siis kaob nagu isu ära.
Autoga Tabasalust linna minna ehk Europarklasse, maksab pea samapalju, kui perega kohvi juua. Ja inimesed on tigedad… miks? Miks hüppas täna laps koolimaja aknast välja? Täpselt ei tea, aga kodune masendus kandub lastele samamoodi edasi. Eestlane pole see rehv, mis naaskliga torgates läheb pauguga, ta jookseb vaikselt tühjaks.”
“Miski suuur hall masendus on peal jah, üleüldiselt ei tunne enam millestki rõõmu, nagu poolelus oleks. Kahju meie maast ja inimestest, kes üldse taipavad, et kõik valesti. Rahulolevaid ju ikka jagub ka, oma mätta otsas.”
“Huvitav, et paljud täna sarnaselt tunnevad…
Meie maailm kogu planeedil ei ole enam endine. Raske on leida usutavat paika normaalselt jätkusuutlikuks eluks…
Neomarksistid oma hullude ideoloogiatega on paljutki ära rikkunud.”