Juba mõnda aega on märgatav see, kuidas vasakliberaalsed jõud hirmutavad Tallinnas elavaid välisriikide kodanikke võimalike “ksenofoobsete” rünnakutega, eesmärgiga kujutada Eestit riigina, kus neil pole ohutu olla.
Selleks kas mõeldakse välja lood välismaalaste ründamisest või räägitakse lihtsad arusaamatused kuritahtlikuks vägivallaaktiks. Sellega alustas juba kaitseväe politruk Jaak Tarien, kes rääkis mustanahaliste õrnatundeliste liitlassõdurite solvamisest, keda aga avalikkuse ette ei ilmunudki. Siis tuli intsident neegriga, kes häiris bussijuhti valjuhäälse jutuga tema selja taga – olmekonfliktist kujundati “rassism”.
Viimase aja vihaõhutustest on tuntuimad Karoli Hindriksi ülikahtlane süüdistus “sinililledega” meeste suhtes, kes olevat ameeriklannat kividega loopinud. Ja kõige krooniks muidugi äärmuslasest punaprofessori juhtum, kus provokatsiooniga taheti saavutada “välismaise õppejõu ja tema lapse peksmine odinlaste poolt”, millest lokaalset Gleiwitzi ikkagi ei saanud.
Aga ärge arvake, et Eesti 200 sellest kasu ei lõiganud! Üks provokaatorite eesmärke ongi külvata segadust, hirmu, kuulujutte ja umbusku. Piisab sellest, kui kusagil räägitakse lapsega jalutanud saksa professori peksmisest rahvuslaste miitingul ja välismaalaste kogukond Tallinnas on ärevil – nad usuvad seda, mida kuulevad, ega hakka tõde välja uurima.
Sellega ongi kohalikud marksistid, antifad ja teised vasakäärmuslased oma eesmärgi saavutanud – välismaalased hakkavad kas teadlikult või alateadlikult Tallinnas ettevaatlikumalt ringi liikuma, jälgima inimesi, hoiduma rahvaüritustest, otsima märke võõravihast ja natsismist. Ja nad leiavad need märgid – kõrgele köetud hirmutaseme juures võetakse vaenuaktina ka neid juhtumeid, mida seni olmekonfliktiks, ebameeldivuseks või juhuseks peeti, ja mille üle seltskonnas juhtumist jutustades naerdi.
Põrkab välismaalane nüüd tänaval kokku võõra inimesega, kes midagi ühmab ja minema tõttab – kui varem oleks välismaalane teist poolt lihtsalt ebaviisakaks või kiirustavaks inimeseks pidanud, siis nüüd üritab ta selles vaenusugemeid leida. Kui ta räägib kellegagi inglise keeles ja kohtab kõrvalseisja pilku, mis on küll pigem uudistav, hakkab peas tööle häirekell – nagunii ei meeldi talle, et ma räägin võõrkeeles!
Vasakpoolsete ärahirmutatud inimesed hakkavad nägema vaenu ka seal, kus seda pole – ka eestlaste tavapärases külmuses ja ligipääsmatuses. Ja nad ei üritagi enam uurida, mida mõnele väljakule sinimustvalgete lippude alla kogunenud inimesed tegelikult tahavad – sotsid ja “kahesajatajad” on ju neile selgeks teinud, et nii käituvad ainult “natsid, rassistid ja võõravihkajad”. Kui aga tänavatel liiguvad rünnakuvalmis välismaalased, muutuvad ka siinsed inimesed ruttu umbusklikuks ja võõrandumine käibki täie hooga.
On sotsid ja Eesti 200 kui alatud ja kuritegelikud tahes, aga lollid nad pole – nad teavad täpselt mida tahavad. Ja nende sooviks on, et välismaalased tunneksid ennast siin ebamugavalt ning hakkaksid nii oma kui Eesti valitsuselt nõudma “paremäärmuslaste” taltsutamist – kui hästi läheb, siis Euroopa Komisjoni tasemelt, mida Ratase truualamlik valitsus kindlasti ka teeks. Siis saaks Eesti-sisese vihakõneseaduse, suukorvistamise, represseerimise ja keelamise – selline on Ossinovski riik, kus “kedagi maha ei jäeta ja igaüks loeb…”
Vasakäärmuslikud vihaõhutajad teevad Eestile suure karuteene – nad hirmutavad ära inimesed, kes on välismaalt siia tööle tulnud, leidnud ise võimalused ja eneseteostuse, ei nõua riigilt midagi ega ela siinse sotsiaalsüsteemi kulul, andes ühiskonnale suure lisaväärtuse. Just selliseid inimesi peletavadki nad Eestist minema – punaprofessor Hartleb muidugi jääb, soovides näha, kuidas Antifa süüdatud inkvisitsiooni tuleriitadel “natsionaliste” kärsatatakse. Algul ehk moraalselt, Uljanovi vaimu naastes ka füüsiliselt.
Provokatsioonid Tallinnas kindlasti jätkuvad, seepärast tasub valvel olla nii meeleavalduste korraldajatel kui ka osalejatel, sest vasakäärmuslik sigadus peidetakse mingi täiesti ootamatu olukorra sisse – selles osas on “antifašistid” ületamatud. Ilmselt on ka meil käes aeg, kus politseinikud on seljaga “paremäärmuslaste” poole, sest nende poolt pole midagi karta – löök tuleb vasakäärmuslastelt ja nende pihta!