Välja on ilmunud üks lugu, mis on tõenäoliselt vaid ühe välismaalase arvamus eestlastest ja Eestist – tugevalt on tunda kibestumust meie maa vastu.
“Ajaleht Frankenpost avaldas loo 27 aastat Eestis hobuseid kasvatanud sakslannast Ute Wohlrabist, kes kolis pärast vaenulikes inimestes ja ükskõikses riigis pettumist Lõuna-Saksamaale tagasi,” vahendab BNS.
/…/ Autasu (kuldne teenetemärk tori hobuse päästmise eest – toim.) võtab ta leppimisžestina, sest elu Eestis oli kõike muud kui meelakkumine. Nimelt ründasid paremäärmuslikud eestlased Wohlrabi kui välismaalast sotsiaalmeedias solvangutega, ja seda hoolimata sakslanna soravast eesti keelest.”
Jälle “paremäärmuslikud”? Milles see väljendus? Järsku olid hoopis vasakäärmuslikud? Või lihtsalt pahatahtlikud? Kas sotsiaalmeedias olid solvangutel poliitilised lipikud küljes?
Kui Wohlrab kirjutab, et “Eestis on koonerdamismentaliteet”, siis tekib küsimus, et kas see ongi “paremäärmusluse” tunnus? Paistab, et sakslanna on olmeprobleemid poliitilisteks rääkinud. Väga tõenäoline, et Wohlrab kasutab Saksamaalgi väga populaarset “paremäärmusluse” silti selleks, et selgitada oma mitteläbisaamist kohalikega – nii saab sealmail oma kibestumust paremini põhjendada.
Eestis pole mingeid juhtumeid isegi mustanahaliste või juutide vaenamisest, mis olnuks “paremäärmuslaste” puhul tõenäolisem – miks nad pidanuks poliitiliselt vaenama sakslannat? Muidugi, kui just naine ise paduvasakpoolne polnud a la Florian Hartleb. Igal juhul muutis ka Mary Krossi juhtumi kohe algusest kummaliseks see, et miks oleks “ekreiidid” pidanud ründama valget inglise keelt kõnelevat naist, kes pole kusagil maailmas “paremäärmuslaste” vihaobjekt, pigem vastupidi.
Kui jälgida sakslanna lugu sellest, kuidas ta oli sageli üksi, põdes haigusi ja kartis enda pärast, siis väga võimalik, et tegu oligi üksildase hingelaadiga inimesega, kes jäi võõra rahva seas üksikuks ja kibestus sellest.
Eestisse kolinud välismaalaste puhul on see täiesti tavaline, et nad kohalikega väga lähedaseks ei saa – ilmselt on kasvatus, mentaliteet, maailmavaade ja palju muud sedavõrd erinevad, et mingil hetkel tuntaksegi ennast võõrana.
Väga tõenäoline on, et “paremäärmuslus” avaldus tori hobuse pinnal – kuna sakslanna pidas neid, siis võis tal olla oma nägemus tori hobuste säilitamisest, sellel taustal võis ta eestlastest hobusekasvatajatega tülli minna ja talle võidi tõesti nähvata, et mida sina, sakslane, tori hobusest tead, aga seda ei saa küll “paremäärmuslusena” käsitleda.
Töötasin aastate eest ühe maakonnalehe ajakirjanikuna ja kirjutasin maaelust – juba siis kohtusin paljude siia kolinud eurooplastega, kes pidasid ja peavad siin talu. Paljud on tõesti Eesti patrioodid ja tahavad siin elada, aga nende juures oli alati tuntav kerge mõisniku mentaliteet ja usk, et nemad tõid siia “tõelise” põllumajanduse, mis on kõvem sõna kui kohalike talundus.
Küllap oli ka Ute Wohlrab pigem baltisaksa mõisnik kui eesti talupoeg. Pluss veel ka see, et siinsed võimupoliitikud pole kogu 30-aastase taasiseseisvuse jooksul maaelust eriti hoolinud, ja sakslanna sai seda tunda.
Jüri Kukk, toimetaja