Laupäeval toimub Austrias üritus, mida võib julgelt ka “gay pride“-ks nimetada, ehk siis väidetav lauluvõistlus Eurovisioon, mida nimetatakse sageli hoopis Homovisiooniks.
Eestiski on toimunud tugev polariseerumine: on inimesi, kes Eurovisiooni jälgivad ja on palju neid, kes seda teadlikult eiravad, eriti kui Eestit finaalis pole.
Sotsiaalmeedias analüüsib olukorda tabavalt Andres Kapp: “Lauluvõistlus on muutunud pigem teatavate vähemuste kallutatud promoürituseks.
Teatavasti Eurovisiooni lauluvõistlus algatati 1956. aastal Euroopa Ringhäälingute Liidu ehk European Broadcasting Unioni algatusel eesmärgiga ühendada sõjajärgset Euroopat muusikakultuuri ja meelelahutuse kaudu. Pikka aega oli tegemist väga populaarse nn traditsioonilise lauluvõistlusega, kus rõhk oli lauljatel, saateorkestril, rahvuslikel levimuusikastiilidel ja televaatajate ühisel meelelahutusel.
Järk-järgult hakkas aga toimuma viimaste aastakümnete jooksul suunamuutus ning sellel oli mitmeid põhjuseid – kultuuriliste aktsentide muutused, meedia arenguga seotud muutused, samuti sotsiaalsed ja turunduslikud nüansid.
Viimasel aastakümnendil tajub üha enam inimesi Eurovisiooni lauluvõistluse kuvandit tugevalt LGBTQ+ teemadega seotuna. Selle tunnetuse tekkimisele on mitu nähtavat asja korraga kaasa aidanud: kallutatud lavashow’d, drag-esinejad, vikerkaaresümboolika, artiste tutvustavad identiteedilood ning ka see, kuidas meedia Eurovisiooni kajastab.
Kui keskmine vaataja ootab eelkõige traditsioonilist lauluvõistlust, siis märkab ta üha sagedamini tendentsi, et muusika kõrval on esiplaanile tõusnud hoopis maailmavaatelised või identiteediga seotud sõnumid.
Eurovisiooni lauluvõistluse puhul on tõenäoliselt tegemist Lääne popkultuuri üldise arenguga, kus eneseväljendus, nn vähemuste nähtavus ja identiteediteemad on muutunud ilmsemaks. Kuna Eurovisioon on väga rahvusvaheline, nooremapoolse ja meediatundliku publikuga üritus, siis need trendid paistavad seal eriti tugevalt välja.
On üldteada fakt, et LGBTQ+ publikust on saanud Eurovisiooni üks lojaalsemaid fännisegmente. Korraldajad ja teletootjad peavad seda arvestama sarnaselt iga suure meelelahutusformaadi korraldajatega kus tuleb silmas pidada oma aktiivse publiku meelsust. See omakorda võimendab kuvandit veelgi.
Ametlikult ei ole siiski veel võistluse eesmärk seksuaalse või suunitletud ideoloogia propageerimine – formaalselt on tegemist endiselt lauluvõistlusega, kus osalevad väga erineva stiili ja taustaga artistid.
Teisalt on tunda üha rohkem lauluvõistlusega esiletõusvat kriitikat ja seda ei saa enam lihtsalt kõrvale lükata kui „onu Heinode sallimatust“. Ka paljud inimesed, kellel pole LGBTQ+ inimeste vastu midagi, leiavad, et lauluvõistluse muusika kvaliteet on kohati jäänud kallutatud show ja provokatsiooni varju. Ideoloogilised ja identiteedisõnumid mõjutavad kuvandit juba liiga palju; võistlus on eemaldunud oma algsest lihtsast formaadist.
See õigustatud kriitika peegeldab tegelikult laiemat kultuurilist lõhet Euroopas. Osa ühiskonnast peab sellist nähtavat muutust normaalseks mitmekesisuseks, teine, üha kasvav osa tunnetab, et traditsiooniline kultuuriline tasakaal on kadumas. Eurovisioon on muutunud üheks väga nähtavaks kohaks, kus see vastasseis üha enam välja paistab.”