EKRE poliitik Mati Kuklane võtab kokku oma külaskäigu Pariisi, mis on šansoonide ja armastuse linnast saanud Kolmanda maailma prügikastiks.
“Võtaks kokku oma Pariisi külastuse konservatiivsest vaatevinklist. See oli nagu pilt tulevikku, ehk milline näeb välja Tallinn umbes 20 aasta pärast, kui liberaalne võim püsib ja saab edasi sigatseda.
Pariis on must linn, ma mõtlen elanike poolest. Alla 30-aastastest on pooled mustad, kes tunnevad ennast väga koduselt. Minu hotell asus Bastille väljaku ääres. Lausa mõnituseks olid ustel sildid, mis palusid peale 22.00 vaiksed olla. Samas tänavatel käis meeletu ulgumine ja röökimine varaste hommikutundideni ja nii iga päev. Sekka politseiautode sireenid. Taoti trumme ja pasundati. Nõuti dokumenditeta tegelastele töö ja elamislubasid ja muid hüvesid. Muidugi mitte selleks, et tööle minna, vaid et töötubüroos arvele võtta ja helgeid Prantsuse hüvitisi saada.
Kerjuseid on kohutavalt palju. Moeks on neil kaasa võtta nälginud väljanägemisega koer, et möödujaid härdaks teha. Laps oli ainult ühel mustal kerjusel. Vikerkaarelippusid ei näinud kusagil ja psüühiliselt haigeid ka mitte, vist ei olnud Tsahknal Pariisi külastuse päeva. Paistab, et katoliiklik kultuur ei soosi perversuste propageerimist.
Vene keelt kuulsin ka üllatavalt palju. Ukraina oma mitte. Põhiliselt nooremapoolne rahvas. Lapsi näeb üllatavalt vähe ja needki valdavalt mitteprantslased. Seal ka põlisrahval sündivusega probleemid. Kui kusagil muuseumides olid klassiekskursioonid, siis lastest kolmandik musti, kolmandik moslemi päritolu ja kolmandik valgeid.
Tänavad on ebaturvalised, eriti kui satud õhtusel ajal peatänavalt kõrvaltänavasse. Tegime seda üks kord ja nendest kampadest möödudes ja uurivaid pilke endal tundes võttis kõhedaks küll.
Ei läinud sinna mingite eelaimustega. Internetist sain ainult teada, et Prantsusmaa ja Rootsi on kõige ebaturvalisemad riigid Euroopas. Kolasin läbi paljud muuseumid – Versaille, Louvre, ka ooperiteatri, Notre Dame, käisin Triumfikaare ja Eiffeli torni juures. Kõige rohkem meeldis õhtu Moulin Rouges. Üldiselt hinnatase oli Eesti oma (toit, väljas söömine), muu kaup odavam. Metroo nädalapilet 33€, üheotsa pileteid ostes hulga kallim.
Kesklinn on korras, äärelinnad räpasevõitu. Hordide viisi musti, kes sulle üritavad midagi maha müüa. On ka kodutuid, kes tänavatel magavad. Söögikohti ja kohvikuid lõpmata palju, see on kultuur, mille nõukogude võim hävitas. Tohutul hulgal politseid, pidev sireenide hulgamine. Kokkuvõttes nii ja naa.
Nädal, mille Eestist eemal olin andis tugeva tõuke edasi võidelda liberalismi kui katku vastu, aru saades, tee mida mööda meie valitsus meid viib, on Kolgata tee, mis viib vastu ainult riigi ja rahva hukule.”