Hiljuti toimus riigikogu keskkonnakomisjonis kollektiivse pöördumise arutelu, kuhu olid kommentaare andma kutsutud ministeeriumi ametnikud. Kui arutelu lõppes, oli komisjonil vaja teha otsus, kuidas pöördumist edasi menetleda. Vastavalt riigikogu kodu- ja töökorra seaduse paragrahvile § 15213 on üheks võimaluseks edastada ettepanek Vabariigi Valitsusele seisukoha kujundamiseks ja pöördumisele vastamiseks, minu soovitus oli kasutada justnimelt seda varianti, et saada küsimusele valitseva koalitsiooni selge poliitiline seisukoht. Sotsist kolleeg vastas selle peale, et „me just kuulsime valitsuse seisukohta!“ ning ei saanud ka pikema seletamise peale aru, et me kuulsime ametnike, mitte riigikogu poolt ametisse pandud valitsuse arvamust!
Kui suvel hakkasid liikuma jutud vajadusest seadust muuta, et Keit Kasemets saaks saada riigisekretäriks, oli mu esimene emotsioon sama, nagu eelkirjeldatud olukorra puhul. Kas tõesti on Reformierakonna, sotsiaaldemokraatide ja Eesti 200 poliitikud lõplikult alla andnud ja lasevadki riigi juhtimise bürokraatidel üle võtta? Ärge saage valesti aru, see jutt ei püüa kuidagi Peterkopi kaitsta, tema oleks tulnud juba ammu välja vahetada. Mind lihtsalt šokeeris see, kui avalikult kõneldakse ühe tipp-ametniku soovist endale järgmine tähtis koht võtta kui millestki iseenesestmõistetavast.
Ühendkuningriigi tipp-poliitikud räägivadki täiesti avalikult sellest, et riiki juhib civil service. Mul on tunne, et me liigume hoogsalt samas suunas. Kui me sel lõplikult juhtuda laseme, sellega lepime ning ei proovigi poliitilist tahet selle üle maksma panna, siis ei maksa loota, et hakkaksid sündima reaalsed ja käegakatsutavad kärpeotsused. Vastupidi, riigimasin kasvab edasi nagu pärmi peal!
Võime valida teise tee
Argentiina president Javier Milei lubas võimule saades sulgeda terve hulga ministeeriume ning on asunud lubadust ellu viima. Praegu näib, et sulgemise asemel toimub ministeeriumide ühendamine. Algatuseks on asi seegi, saab personali vähendada terve hulga tipp- ja keskastmejuhtide võrra. Sellise lähenemise miinuseks on hiidministeeriumide teke, mille sees toimuvast ülevaate saamine võib väga keerukaks minna ja kulud ei pruugi väheneda!
Väikese innovaatilise riigina saame meie proovida jõulisemat lähenemist. Võtame järgmiste valimiste järel eesmärgiks, et meil on vähem ministeeriume.
Paned haridusministeeriumi kinni ja koolijuhtide roll ühiskonnas muutub oluliselt tähtsamaks, käsulaudu ja ettekirjutusi on vähem, aga lapsi tuleb edukalt harida endistviisi. Ülikoolide rektorid ei pea enam koogutama ministri juures, kes niikuinii midagi ei otsusta, vaid lähevad otse peaministri jutule, aga seda oluliselt harvem ja tõesti ainult siis, kui midagi olulist rääkida on.
Sulged majandusministeeriumi ja ettevõtjatel hakkab juba järgmisel päeval kergem. Kaob ära terve kari ettevõtlusest mitte mõhkugi taipavaid inimesi, kes iga päev mõne määruse või eelnõuga turgu moonutada püüavad.
Kliimaministeerium on moodustis, mis peaks edendama „uut moodi“ majandust ja teisalt kaitsma looduskeskkonda, aga ei saa hakkama kummagagi. Paneme kinni!
Kui nii suurelt ei julgeta, võtkem siis tegevuspõhiselt
Ma ei pea silmas tegevuspõhisust ses tähenduses, mida riigieelarve koostajad, kes on seda märksõna kasutanud selleks, et kirjutada kokku mahukad dokumendid, millest ei saa kindlasti aru, kui palju raha milliseks tegevuseks kulub.
Võtkem ette tavainimesele mõistetavad tegevused ning vaadakem, mis mahus ja millise kuluga neid riigis tehakse. Toon ühe näite – avalik suhtlus. Kui soovite, siis PR või kommunikatsioon!
Täna on riigikantseleis ning ministeeriumides ja nende allasutustes palgal julgelt üle 300 inimese, kes just sellega tegelevad. Kui arvestame nende keskmiseks palgaks vaid tagasihoidliku 1800 eurot kuus, näeme, et igal aastal kulub töötasudele 6,5 miljonit eurot (jätsin lisanduva maksuosa teadlikult arvestamata, kuna see jõuab ringiga riigi rahakotti tagasi). Lisaks suurele kulule on asja kurbloolisus selles, et suhtlejate hulgas on palju selliseid, kes ei oska eestikeelset lauset moodustada ei sisu ega grammatika mõttes. Tean seda isiklikust otsesest kogemusest.
Vaatamata rohkearvulisele palgalisele PR-armeele on Eesti avalik sektor 2024.aasta esimese üheksa kuuga teinud PR-firmadele väljamakseid vähemalt 3,6 miljoni euro ulatuses. Kokku 10 miljonit sooja õhu puhumise eest! Samal ajal kärbitakse laste huviharidusest miljon eurot ja ma tean, et see lööb valdkonda väga valusalt! Tõmba PR-st pool maha, ega uudised sellest halvemaks lähe, aga huvihariduse peale ei pea järgmised 4-5 aastat murega mõtlema!
Tegevusi, millele selliselt otsa vaadata, on palju. Olgu näiteks kulud õigusosakondadele ja sinna kõrvale advokaadibüroodele makstud tasud, sealhulgas võiks eraldi otsa vaadata kuludele, mis tekivad seoses riigiametite omavaheliste kohtuskäimistega. Riigi majanduse käekäiku prognoosivad üksteise võidu mitu suurt organisatsiooni, kas Eesti suuruse riigi jaoks ei piisaks ühest. Jne. Jne.
Tagasi alguse juurde. Probleem ei ole selles, et me ei saaks asju teisiti teha, probleem on selles, et teisiti tegemiseks peab sündima selge otsus ning peab olema tarmukust otsus ellu viia. Kui poliitikud ametnikele alla vannuvad, siis selliseid otsuseid ei sünni!
Rain Epler, riigikogu liige
Artikkel ilmus Äripäevas, kui autoril paluti esitada ideid avaliku sektori kulude kokkuhoiuks.