EKRE poliitik Peeter Ernits kirjutab sotsiaalmeedias ühes kurioossest juhtumist sots Rainer Vakra valitsemisalas keskkonnaametis.
“Reede õhtul pöördus minu poole tuttav Saadjärve kalamees ja jutustas, kuidas nad olid krõbeda pakasega klaasangerjaid jääauku valanud. Kalamees oli enam kui murelik. Kuna ta on spetsialiseerunud angerja püügile, tunneb ta selle kala eluviise peensusteni ja ta haistis halba.
Vana angerjas muutub juba pluss kuue kraadi juures uimaseks ja hakkab põhjamutta pugema. Praeguse külmaga aga ei suuda angerjabeebid mutta pugeda ja jäävad põhja peale oimetult lebama. Ringi luusivatel havidel ja ahvenatel ainult võtmise vaev.
Kalamees küsis, et kes sellise lolluse eest vastutab.
Peagi potsatas minu postkasti esimene veealune video. See oli tehtud nelja meetri sügavusel ja meenutas Waterloo lahinguvälja. Järvepõhja katsid lugematud klaasangerja laibad.
Haarasin telefoni ja asusin õhtusele ajale vaatamata tuttavaid kalateadlasi läbi helistama.
Hakatuseks helistasin Põlula kalakasvanduse legendaarsele juhile Ene Saadrele. Kui ma Saadrelt pärin, kas keset talve on arukas klaasangerjaid jääauku lasta, ei tahtnud meie kalakasvatajate Grand Old Lady uskuda, et keegi võiks sedasi käituda.
Saadre tegeles klaasangerjate asustamisega juba sügaval nõukogude ajal.
Nii toona kui praegu sigivad angerjad kaugel Sargasso meres ja Golfi hoovus kannab paariaastased klaasangerjad Prantsusmaa randadesse, prantslased püüavad nad seal välja ja müüvad kõigile, kes seda soovivad.
Vahe tänasega oli vaid selles, et kui toona maabus klaasangerja lastiga AiR France lennuk Moskvas ja Saadre läks sellele erilennukiga vastu, siis nüüd saabuvad tillukesed angerjad otse Prantsusmaalt paakautoga.
Kalakasvatusliku taastootmise tegevuskavas aastatel 2017- 2019 perspektiiviga kuni 2023, on kirjutatud, et õige aeg klaasangerjate vettelaskmiseks on märtsis-aprillis, ettekasvatatavatel noortel angerjatel aga augustis-septembris.
Tegevuskava koostas 14 nimekat kalateadlast, nende seas ka Ene Saadre.
Ene Saadre polnud kaugeltki ainus kalateadlane-praktik, kelle arvamust angerjabeebide jääauku valamise arukuse kohta pärisin. Kõik olid nõutud.
Kuna Keskkonnaameti peadirektor Rainer Vakra oli seekord isiklikult angerjamaimude jagamise juures ja postitas sellest oma FB lehel võidukalt ka uhke video pealkirjaga „Kuidas lastakse 86 000 euro eest klaasangerjat Eesti järvedesse“, küsisin Vakralt mida tema angerjabeebide südatalvise jääauku valamisest arvab.
„Tere Rainer, vaatasin su klaasangerjate jagamise videot. Kas sa tead, et saatsid nad sellega kindlasse surma? Või on sul kindel teadmine, et häda pole midagi?“
„Seda hirmu pole,“ vastas keskkonnaameti tubli peadirektor, kel selfivideo tegemise ajal oli läkiläki korralikult lõua alt kinni seotud. „Neil ei ole sellest külmast midagi. Projekti veavad ikka ihtüoloogid.“
„Ok. Aga ma olen näinud masendavaid veealuseid videosid lugematute laipadega.“
„Aga eks need, kes midagi ise ei tee, ikka kritiseerivad Eesti elu,“ kostis Vakra.
Vestluse käigus selgus, et kuigi Keskkonnaameti peadirektor Rainer Vakra oli andnud loa südatalviseks angerjakülviks, kahtles ta ka ise, kas see kui arukas see on. „Mul oli endal sama küsimus, et miks talvel,“ tunnistab Vakra. „Aga nad väitsid mulle, et vahet pole.“
Vakra sõnul on projekti aju Arvo Tuvikene. „Ta on Eesti kõvem kalateadlane. Ta on Eestis nr. 1.“
Loomulikult pöördusin koheselt kalateadlase nr 1 poole.
„Vabandust, et tülitan, aga minu poole pöördus murelik elukutseline angerjapüüdja, kes imestab miks peab tänavu angerjamaime keset talve jääauku valama,“ kirjutan. „Olen näinud tema tehtud veealuseid videosid ja need meenutavad Waterloo lahinguvälja. Miks te lubasite maimud keset talve jääauku valada kui riiklikus tegevuskavas on öeldud, et õige aeg selleks on märtsis-aprillis?“
Kalateadlane nr 1 vaikib. Seevastu saadab ta mulle kellegi Jaanika telefoninumbri. Jaanikale helistades vastab mulle Suur-Rakke külas asuva Kiviranna Holiday Home perenaine Jaanika Kaljuvee.
Jaanika on projekti vedaja. Erinevalt varjuvast kalateadlasest nr 1 tunnistab Jaanika ausalt, et ilmselt surid angerjabeebid temperatuurišoki tagajärjel.
Kui Prantsusmaalt saabunud paakautos on veetemperatuur püsivalt pluss neli kraadi, siis krõbedas pakases toimunud jagamisel valati neile jääkülma vett peale ja ilmselt see nad ka tappis.
Küsisin Jaanikalt kas kõik tänavused angerjabeebid läksid jagajate lolluse tõttu looja karja, vastas Jaanika, et Võrtsjärve omad jäid ellu. „Nemad lasti paakauto torust otse järve.“
Paraku tunnistavad angerjajagamisel osalenud inimesed, et tegelikult valati Võrtsjärve maimud kelkudele kinnitatud plasttünnidesse ja veeti sedaviisi järve mööda laiali. Kui aga nii, peaks ka Võrtsjärve angerjabeebid surnud olema.
Tänaseks on mul olemas veealuste Waterloode vaated ka ühest teisest angerjajärvest.
Pikantseks muudab asja see, et kõike seda vaatasid pealt mitte üksnes Keskkonnaameti peadirektor Rainer Vakra isiklikult, vaid ka talle alluvad keskkonnainspektorid.
Homme peavad just needsamad inspektorid hakkama uurima, kas ja kuidas 86 000 euro eest klaasangerjaid tapeti ja kes nende tapatalgute eest vastutab. Klaasangerjad lasti peale Võrtsjärve veel ka Vagula järve Võrumaal ja Saadjärve, Kaiavere ja Kuremaa järvedesse Jõgevanaal. Kokku 307 kilo, mis teeb kilo hinnaks 280 eurot.”