Eesti poliitikas on kujunenud muret tekitavaks traditsiooniks, et riikliku tähtsusega julgeolekuküsimused muutuvad erakondade päästerõngaks just siis, kui valijate toetus on sulamas nagu kevadine lumi.
Siseminister Igor Taro ootamatu ja häälekas “ärkamine” Aleksander Nevski katedraali rendilepingu teemal on õpikuõpik näide sellest, kuidas reitingukriisis sotsiaalmeedia-aktivism asendab sisulist riigijuhtimist. Kui erakonna Eesti 200 toetusprotsent vaatab vastu valimiskünnise mudaliigast ja järgmised parlamendivalimised terendavad silmapiiril, on vaja leida emotsionaalne teema, mis tõmbaks tähelepanu kõrvale valitsuse läbikukkunud majanduspoliitikalt.
Moskva Patriarhaadi mõju ja tsaariaegse venestamispoliitika agressiivne sümbol Eesti riikluse südames Toompeal on rahvuskonservatiividele alati olnud vastuvõetamatu. Nevski katedraali juriidiline või sümboolne staatus vajab kahtlemata otsustavaid samme. Samas on naeruväärne, et riigi sisemise turvalisuse ja julgeoleku eest vastutav minister valib oma poliitika elluviimiseks sotsiaalmeedia kommentaariumi, asudes sealt kaudu ründama Tallinna linnapead Peeter Raudseppa. See näitab mitte ainult lugupidamatust õigusriigi printsiipide vastu, vaid ka elementaarset argust võtta vastutust riiklikul tasemel.
Kui siseministeeriumi käsutuses on Kaitsepolitseiamet ning kõik vajalikud õiguslikud ja analüütilised hoovad reaalse julgeolekuohu tuvastamiseks, siis miks veeretatakse pall kohaliku omavalitsuse õuele? Vastus on lihtne: tegemist on puhtakujulise mainekujundusliku PR-mänguga, mille eesmärk on Isamaa ründamine nende endi mänguväljakul.
Taro ja Eesti 200 üritavad luua illusiooni otsustavast tegutsemisest, suunamata tegelikult ühtegi sisulist juriidilist või riiklikku hooba probleemi lahendamiseks. Tallinna linna pikaajaliste lepingute ennetähtaegne lõpetamine pelgalt Facebooki-säutsu peale ei ole tõsine riigijuhtimine, vaid juriidiline omavoli, mis võib riigile ja pealinnale tuua kaasa kulukad kohtuvaidlused.
Rahvuskonservatiivne vaade sellisele tegevusele on üheselt kriitiline. Eesti riigi julgeolek ja sümbolruumi puhastamine võõrmõjudest on liiga tõsised teemad, et neid ohverdada odava populaarsuse ja valimiseelse profiili kasvatamise altarile. Valitsuse katsed juhtida riiki sotsiaalmeedia hüüatuste kaudu, samal ajal reaalses elus vastutust vältides, üksnes murendavad kodanike usku riigi institutsioonidesse.
Moskva mõjuvõimu kärpimine Eestis peab toimuma seaduslikult, jõuliselt ja riigi tasandil, mitte reitingutabeli viimase rea meeleheitliku päästeaktsioonina pealinna linnavalitsuse ust kulutades.
Rainis Lipstok