Külastasime eelmisel nädalal Tartu vanglat. Tutvustati meile seda seest ja väljastpoolt. Kõigepealt jäi silma armas väike kirik, minul tekkis kohe küsimus, et kui tulevad teiseusulised, mis sellest pühakojast siis saab, kas ehitatakse ümber mošeeks, või rajatakse välismaistele kurjategijatele uus palvemaja? Oma küsimusele sain ka vastuse, et mošeed ei tule – kõik vangid saavad soovi korral palvetada oma kambris.
Küsimusele, mis saab Tartu turvalisusest, kui rasked kurjategijad saabuvad? Vastati, et turvalisusega on hästi ja Rootsi vangid ei saa linnaluba. See aga ei kõla usutavalt. Minu meelest hakkavad kurjategijatel külas käima nende hõimlased, sugulased, sõbrad ja tuttavad, kellel võib suure tõenäosusega esineda samu kombeid ja kalduvusi kuritegevusele. Eestlased ei ole harjunud elama koos inimestega, kelle kultuuri lahutamatuks osaks on näiteks aumõrvad ja vägistamised.
Tundsin huvi kuidas võõramaalasi toitma hakatakse, kas halal-toiduga? Selgus, et loomaliha pakutakse, kuid võimalik on valida ka vegan-toit või lihtsalt loobuda lihast.
Meile näidati kambreid, mis osutusid viisakateks ja mugavateks – kaasaegsete tingimustega. Kahele võõramaisele pätile paigaldatakse lausa kaks televiisorit.
Neile on ettenähtud tõlgid, et nad saaksid kaebusi ja ettepanekuid vajadusel ka kirjalikult esitada.
Arstikabinet meenutas mulle omaaegset kooli arstipunkti. Perearst pidi kohal olema 24/7, aga kui tekivad raskemad terviseprobleemind, kutsutakse kiirabi ja patsient viiakse haiglasse spetsialiseeritud ravi saama. Võib vaid ette kujutada, mitu korda see päevas toimuma hakkab, ikka 600 retsi ju. Meie inimestel, kes täna ootavad niigi pikkades ravijärjekordades, tuleb varuda kannatlikkust, nende järjekord võib venida ikka õige pikaks.
Seejärel viidi meid operaatoriruumi, millest kogu vanglat juhitakse ja jälgitakse kõiki tegevusi.
Lõpetuseks tutvustati relvi, inventari ja narkokoeri. Rõhutati, et vangivalvurid on tasemel, nad teevad koostööd ja viivad läbi õppusi koos kaitseliiduga.
Vanglahoone jättis võimsa, massiivse, paksude betoonmüüridega, turvalise hoone mulje, mis tekitas veidi kõhedustki. Sealt vast ei põgene. Nii turvaliseks ei saa pidada aga õueala, kus kinnipeetavd värsket õhku käivad hingamas.
Neljapäevasel volikogul võttis sõna Isamaa liige Sandra Laur, kes oli samuti vanglat külastanud ja tegi kena ümberjutustuse EKRE sõnavõttudest. Täname teda väga, et meie võitlus on kellelegi ikka südamesse läinud.
Kui EKRE suvel Tartusse võõramaalastest kurjategijate toomise vastu meeleavalduse korraldas, ei näinud ma seal kahjuks ühtegi Isamaa liiget meelt avaldamas.
Ka KOV valimisvõitluses tuli meil üksi Tartu turvalisuse eest võidelda. Nüüd on aga rõõm tõdeda, et ka Isamaa on ülikoolilinna eest võitlusse asunud.
Siiani on EKRE võitlus Tartusse võõraste kurjategijate toomise vastu suurema tähelepanuta jäetud, nüüd tekib lootus, et ehk Isamaad ja noort kaunist Sandra Lauri võetakse kuulda.
Ehk õnnestub üheskoos võõramaiste pättide tulemine äragi hoida. Eestis on juba täna kurjategijaid piisavalt ning tänu viimastel aastatel sissetoodud slaavi võõrastele, on kuritegevus veelgi kasvanud. Pühapäeval kirikus sain teada, et kogudus on mures. Lühikese aja jooksul on kahel korral püütud kirikusse sisse murda. Jumal oma koda hoiab, sisse pole saadud, aga kuurist on kõik võimalikud tööriistad, saed ja niidukid ära viidud.
Tartu on ja peab jääma ülikoolilinnaks, mitte võõramaiste vägistajate ja mõrvarite vangilaagriks!
Merike Lumi, EKRE juhatuse liige, EKRE Tartu linna ringkonna esimees, Tartu linnavolikogu liige
—