Teatrikriitik kurdab, et teatris käiakse vähe, järjest vähem, kuigi teatreid tuleb juurde nagu seeni pärast seda. Kümme aastat tagasi oli poole vähem nn teatreid, ent palju rohkem teatrihuvilisi. Meil olevat iga päev võimalik valida 20 erineva palagani vahel. Ei kinnita ega lükka ümber, lihtsalt ei huvita.
Allakirjutanud on teatris käinud, see oli ehk 15-20 aastat tagasi, aga juba siis oli selle kunagi küllaltki kauni kunsti tase nii madalale langenud, et hakkas tervise peale. Puhvetis tuli iga uue etenduse talumiseks manustada järjest rohkem tuimesteid. Tuimestuseta ei kannatanud välja, tuimestust ei kannatanud ka lõpuks välja.
Loobusin teatrist käimisest juba ammu. Tõsi, vahel olen teleuudistest näinud katkendeid ja alati toimub laval midagi debiilset. Jälk. Uskumatult hale palagan. Väga hea, et selliseid hoiatavaid uudiseid tehakse, muidu ehk läheks nõrkusehetkel veel tont teab millist jampsimist vaatama. Milleks?
Pooletoobiseid, liberaale ja kloune võib näha ka valimisplakatitel. Muidugi vaadatakse vähe ja see on loomulik. Pole midagi normaalset vaadata. Ühiskond on mandunud, kultuur loomastunud ja teater koos sellega. Nad ei oska enam elektritki teha, mis siin Shakespearest või Tammsaarest rääkida. Mõttetu jutt.
Tänan isiklikult kõiki, kes ei käi teatris. Teatrikunsti enam päästa ei õnnetu, aga teie, teatri julmusest alandatud ja solvatud, hoiate au sees terve mõistuse traditsioone. Veelkord suur tänu. Parem hingata värsket õhku ja vaadata rändavaid pilvi. Ka see on viga, et teatrit vaadatakse vähe, üldse ei ole vaja vaadata.
Elitaarsusega ei ole sellel kõigel vähimatki tegemist, tänapäeva teater on debiilne. Süüdistada on siin muidugi ainult näitlejaid, lavastajaid ja kultuuriametnike armeed. Kui üldse mingeid äärmuslasi, revolutsionääre või degenerante vaadata, siis ainult klassikalisi; soovitan seda lavastust siin – oli aasta 1976.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 15.09.2025