Kuigi avalikkuses on kinnistunud arusaam, et USA ja Iisrael sattusid Iraaniga sõtta ilma selge plaanita, näitab operatsiooni tegelik kulg hoopis sihipärast ja etapilist strateegiat Iraani sõjalise võimekuse süstemaatiliseks nõrgestamiseks,“ ütleb oma arvamusloos Doha ülikooli rahvusvahelise poliitika ja julgeoleku abiprofessor Muhanad Seloom.
Kaks nädalat pärast operatsiooni „Epic Fury“ algust on domineerivaks kujunenud narratiiv: Ameerika Ühendriigid ja Iisrael sattusid sõtta ilma plaanita. Iraan vastab rünnakutele kogu piirkonnas. Naftahinnad tõusevad ning maailm seisab silmitsi uue Lähis-Ida kriisiga. USA senaatorid on nimetanud seda eksimuseks. Teleuudised loendavad kriise. Kommentaatorid hoiatavad pika sõja eest.
See koor on vali ja mõnes mõttes ka arusaadav. Sõda on kole ning see on toonud kaasa reaalseid kannatusi miljonitele inimestele Lähis-Idas, sealhulgas linnas, kus mina elan.
Kuid see narratiiv on vale. Mitte sellepärast, et kulutused on ebareaalsed, vaid seetõttu, et kriitikud mõõdavad valesid asju. Nad loetlevad kampaania hinda, kuid eiravad strateegilist bilanssi.
Kui vaadata, mis on tegelikult juhtunud Iraani peamiste võimuinstrumentidega – ballistiliste rakettide arsenal, tuumataristu, õhutõrje, merevägi ja proxy-võrgustik –, siis ei paista see USA läbikukkumisena. Vastupidi, see on süstemaatiline ja etapiline ohu nõrgestamine, millel lasti varasemate administratsioonide ajal nelja aastakümne jooksul kasvada.
Kirjutan seda Dohast, kus Iraani raketid on pannud elanikud varjendeid otsima ning Qatar Airways on alustanud evakuatsioonilendudega. Olen elanud läbi neli aastat sõda Bagdadis.
Olen töötanud USA välisministeeriumis ja nõustanud kaitse- ja luureasutusi mitmes riigis. Mul puudub huvi sõda ülistada.
Kuid olen oma akadeemilises karjääris uurinud, kuidas riigid annavad luureasutuste kaudu loa jõu kasutamiseks. See, mida ma praeguses kampaanias näen, on äratuntav sõjaline operatsioon, mis liigub selgete etappide kaupa ning mille sihtmärgiks oleva vastase võime projitseerida jõudu laguneb reaalajas.
Aastakümnetega üles ehitatud arsenal hävitatakse päevadega
Iraani ballistiliste rakettide rünnakute arv on langenud enam kui 90% – 350-lt 28. veebruaril umbes 25-ni 14. märtsiks, tuginedes avalikele andmetele. Sama trend kehtib droonide puhul: üle 800 rünnaku esimesel päeval umbes 75-ni 15. päevaks.
USA ja Iraani sõjaväe andmed erinevad detailides, kuid trend on sama. Sajad Iraani raketiheitjad on muudetud kasutuskõlbmatuks. Mõnede hinnangute kohaselt on kuni 80% Iraani võimest rünnata Iisraeli hävitatud.
Iraani mereväe ressursid – kiirründepaadid, minisukelpaadid ja miinipaneku võimekus – hävitatakse. Õhutõrje on alla surutud tasemeni, kus USA kasutab Iraani õhuruumis isegi hävitajaid B-1, mis viitab peaaegu täielikule õhuülekaalule.
Kampaania on kulgenud kahes etapis. Esimene neutraliseeris Iraani õhutõrje, lõhkus juhtimisahela ning nõrgestas raketi- ja droonitaristut. 2. märtsiks teatas USA Keskväejuhatus õhuülekaalu saavutamisest Lääne-Iraani ja Teherani kohal – ilma ühegi kinnitatud USA või Iisraeli lennuki kaotuseta.
Teine etapp keskendub nüüd Iraani kaitsetööstusele: raketitehased, teaduskeskused ja maa-alused laod. See ei ole juhuslik pommitamine, vaid sihipärane tegevus, et hävitatud võimekust ei saaks taastada.
Iraan seisab iga päev süveneva strateegilise dilemma ees. Kui ta kasutab oma allesjäänud rakette, paljastab ta oma positsioonid ja need hävitatakse. Kui ta hoiab neid alles, kaotab ta võime sõjas survet avaldada.
See on jõud, mis üritab toime tulla allakäiguga, mitte ei näita tugevust.
Tuumakünnis, mida USA varem aktsepteeris
Palju kriitikat keskendub kampaania kuludele, käsitledes varasemat olukorda justkui riskivabana. Tegelikult see nii ei olnud.
2026. aasta alguses oli Iraanil 440 kg 60% rikastatud uraani – piisav kogus kuni 10 tuumarelva tootmiseks, kui rikastamist jätkata. Enne juunirünnakuid oli Iraan vähem kui kahe nädala kaugusel ühest tuumapommist.
Praegune kampaania on kahjustanud Natanz’i tuumarajatist ning Fordow’i rajatis on töövõimetu. Samuti rünnatakse süsteemselt rajatisi, mis võimaldaksid rikastamisega järtkata.
On õigustatud arutelu selle üle, kas diplomaatia võimalused ammendati täielikult. Veebruaris toimunud Omaanis vahendatud läbirääkimised näitasid edusamme.
Kuid kriitikute alternatiiv – säilitada kannatlikkus, samal ajal kui Iraan liigub tuumarelva suunas – oligi kriisi põhjus. Iga aastaga lisandus tsentrifuuge ja uraani varusid.
Hormuzi väin: Iraani kaduv trump
Hormuzi väina sulgemine domineerib kriitikas. USA senaator Chris Murphy on nimetanud seda tõendiks, et president Donald Trump alahindas Iraani vastulööki. CNN näeb selles kontrolli kaotust eskalatsiooni üle.
Majanduslik mõju on reaalne: naftahinnad on tõusnud, turule paisatakse rekordilised 400 miljonit barrelit reservnaftat ning Pärsia lahe riigid on drooni- ja raketirünnakute all.
Kuid strateegiliselt on see loogika vastupidine. Väina sulgemine oli Iraani kõige nähtavam, kuid samas kaduv trump. Umbes 90% Iraani naftaekspordist läbib sama väina.
Hiina, Iraani peamine majanduspartner, ei saa naftat vastu võtta, kui väin on suletud. Iga päev katkestab Iraan oma majandusliku eluliini ja isoleerib end rahvusvaheliselt.
Samal ajal hävitatakse iga päev Iraani merevõimekust, mis võimaldaks blokaadi säilitada.
Proxy-võrgustik laguneb
Piirkondlik eskalatsioon – Hezbollah’, Iraagi relvarühmitused ja huthid – on kriitikute arvates tõend sõja laienemisest.
Tegelikult näitab see vastupidist.
Iraani kõrgeima juhi Ali Khamenei hukkumine lõhkus juhtimisahela tipu. Tema poja Mojtaba määramine järeltulijaks viitab süsteemi nõrkusele. Revolutsioonilise kaardiväe juhtkond on samuti tugevalt kannatada saanud.
Kui liitlasrühmitused ründavad, ei tähenda see laienemist, vaid eelnevalt delegeeritud tegutsemisõigust – märk sellest, et keskus ei suuda enam juhtida.
Rünnakud muutuvad hajusamaks, vähem koordineerituks ja poliitiliselt kulukamaks.
Selge lõppmäng
Kriitika keskne väide on, et strateegial puudub lõppeesmärk. Trumpi vastuoluline retoorika on seda tunnet tugevdanud.
Kuid lõppeesmärk on nähtav: Iraani võime projitseerida jõudu väljapoole oma piire tuleb püsivalt hävitada – läbi rakettide, tuumaprogrammi ja proxy-võrgustike.
See sarnaneb strateegilise desarmeerimisega, mitte 2003. aasta Iraagi sõjaga.
Sõda on kole, kuid strateegia toimib
See ei vähenda inimlikke kannatusi. Iraanis on hukkunud üle 1400 tsiviilisiku. Naftahindade tõus mõjutab kogu maailma. USA on kaotanud vähemalt 11 sõdurit.
Kuid kriitikud teevad teise vea: nad käsitlevad tegutsemise kulusid, justkui tegevusetusel poleks hinda.
Tegelikult oleks tegevusetus viinud sama kriisini – tuumarelvastatud Iraan, kes suudaks sulgeda Hormuzi väina ja hoida kogu piirkonda pantvangis.
17 päeva pärast on Iraani kõrgeim juht surnud, tema järeltulija haavatud ning kõik peamised jõuallikad – raketid, tuumataristu, õhutõrje, merevägi ja proxy-võrgustik – on tugevalt nõrgestatud.
Kampaania pole täiuslik, kommunikatsioon on olnud nõrk ja sõjajärgne plaan ebaselge. Sõda pole kunagi puhas.
Kuid strateegia – hinnatuna tegelike sõjaliste tulemuste, mitte meediakajastuse põhjal – toimib.
Allikas: Aljazeera