Muinasjutus valmistab ahne peremees nelja tee ristil ja täiskuuööl krati – kes, tuline jutt taga, toob öösiti naabrite aitadest pekki, võid ja vilja. Kratt ei küsi luba, ei maksa tasu ega tunne tänu. Ta lihtsalt võtab. Samasugune parasiit on meie vana tuttav ahjualune. Tänapäeva globaalse tehisaru käitumismuster on sama.
See uus kratt traalib ööd ja päevad läbi Eesti ja maailma veebi. Ta kogub kokku ajakirjanike, teadlaste, kirjanike ja ausate blogijate raske vaeva ja südameverega loodud sisu. Seejärel teeb lugejale kirjatsurade tööst nii häid kokkuvõtteid, et algallikat pole enam kellelgi vaja. Sisulooja jääb tuludeta, tema serverid ikalduvad ja kvaliteetse töö hind tõuseb tarbija jaoks aina kõrgemaks. Parim teave kolib maksumüüri taha või robotite eest täielikult lukku pandud turvakeldritesse.
Veelgi hullem on see, mis sünnib tehisaru enda täitmatus sisikonnas. Ta ei loo midagi puhtast õhust. Ta segab kokku kõik vabalt kättesaadavad andmed – sageli madala kvaliteediga, kommunistide kontorite moonutised või lausvaled. Sinna lisanduvad tema enda fantaasiad, enesekindlad hallutsinatsioonid ja suvalised seosed. Tulemuseks on aina jaburam, sogasem ja mürgisem kokteil, mida pakutakse kui objektiivset tõde. Mida rohkem kratt solki sööb, seda halvemaks tema vaimne tervis muutub.
Vanarahvas tundis seda tüüpi olendeid hästi. Kratt oli varavedaja, kes naabri vara arvel rikastus, kuni lõpuks peremehe enda õuele häda tõi. Igavesti näljane ahjualune vohmis kogu pererahva toidu üksi endale sisse. Samuti tunti kavalat rebast, kes öösi ühise rasvatünni salaja tühjaks sööb ja teised elukad nälga jätab. Sisusööja kõlab uskumatult kaasaegselt. Need lood ei räägi tehnikast, vaid inimloomuse ahnusest ja moraalsest lühinägelikkusest.
Võõra vara eksproprieerimine on kommunistide vana trikk. Muinaskommunistide eest hoiatav vanarahva tarkus on täna ajakohasem kui kunagi varem. Globaalsed tehisaruhiiglased toimivad kui kratid – nad koguvad väikeste rahvaste ja keelte väärtusi, kasutavad seda enda huvides ning jätavad loojad tühjade kätega. Eestis tähendab see, et meie keeles loodud kvaliteetne sisu muutub haruldasemaks ja kallimaks, samal ajal kui tehisaru ähmastab avalikku arutelu üha jaburama ja absurdsema jõuramisega.
Tasuta võõras vara toob alati õnnetust. See kehtib nii muinasjutus kui ka digiajastul. Kui me ei suuda tehisaru parasiitlust piirata, sööb see lõpuks ära kogu vaimse vara, mis eesti kultuuril on siiani hinge sees hoidnud.
Vanarahva mudelid on lihtsad ja kirjeldavad tegelikkust hämmastavalt täpselt ka infoajastul. Iga kratt tuleb lõpuks oma peremehele kallale. Küsimus on, kas me oleme võimelised muinasjuttudest õppima.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 08.09.2026