Inimteadvus on sulandunud sageli nähtamatult meie ümber vibreerivasse energiamerre ja tantsib selle merega vapralt kaasa, ent kui kaua veel? Igal suutlikkusel on teatavasti piirid.
Tänapäevasele arusaamisele tuginedes võib öelda, et osa neist energiatest on head, nad toetavad meie sisemisi arenguid, osad aga mitte, sest kasutavad ära nii meie vaimset kui ka füüsilist energiat. Täpsemini raiskavad seda ja sunnivad organismi kulutama põhjendamatult elujõudu, et lainel püsida.
Viimase aja tehnoloogilised leiutised on andnud inimkonnale kõikvõimsuse tunde meid ümbritseva looduse ja keskkonna üle. Tekkinud on küllastamatuse efekt: andke rohkem ja andke aina huvitavamalt. Ja isu tulemus paneb inimesi sageli ebameeldivalt üllatuma. Tekkinud on olukord, kus meie nutisõbrad näivad täitvat varjatud agendat, mis on väljendatav sõnadega: killing me softly (eesti k.- tapa mind õrnalt). Iga tehnikasaavutuse reaalne tulemus (uus tehnikavahend on abiks tööl ja puhkehetkel) kätkeb endas juba olemuslikult võimalikke ohte, mida inimesed nii mõtleva olendi kui tarbijana peaksid endale selgelt teadvustama. Ikka selleks, et end selles teadvuse elektrilises ookeanis elusäilitavalt kaitsta ja elada oma elu võimalikult täisväärtuslikult.
Üks paljudest inimelu mõjutavatest teguritest ongi nn electrosmog ehk eesti keeli elektriline sudu. See on inimolendi organismi ja vaimset tervist kahjustav, elektriliste vibratsioonide resonantsist tekkiva reostuse ülemäärane kogus meie ümber.
Elektrisudu tekitavate tegurite lühike loetelu:
1. Mobiiltelefonid, videofonid, DECT-telefonid, SMART-TV-d, mikrolaineahjud
2. Arvutid (nii süle-kui tahvelarvutid), Skype’i monitorid
3. Valgusereostus (LED-lambid kodus ja tänaval)
4. Muud elektromagnetkiirguse (radiatsiooni) allikad: Wi-Fi tornid (ka varjatud või elumajade vahetus läheduses 3G (-2100 Mhz), 4G (- 2600 Mhz) või lähemas tulevikus saabuvad 5G saatjad, elektriarvestid (klientide elektritarbimise mõõtjad) korterites ja majades, beebi- ja muud aktiivsusmonitorid, GPS -seadmed autos ja nutifonis, koduvalve-signalisatsioon, liiklusmonitorid, piirikontrolli skannerid lennujaamades ja jälgimisseadmed (kaamerad) avalikus ruumis, tulevikus kõiki kodumasinaid ühendav võrgustik (nn Tark maja ja Targad kodumasinad).
Nii meie organism kui ka teadvus viibivad pidevalt pulseerivas energiameres, sest oleme praktiliselt ajapiiranguteta ühenduses meile tähtsate inimestega (pereliikmete, sõprade, ülemuste ja alluvatega). Kui hinnata missuguse elektrisuduga peab inimaju pidevalt võitlema, et sellest „supist“ tervelt välja tulla, on tulemus peaaegu terve elatud elu. Tõepoolest muljetavaldav, eriti kui arvestada fakti, et inimkeha on suuteline tootma ainult 0,085W energiat päevas. Gizmodo arvutus näitab, et kui inimese organismi poolt toodetud energiaga täita näiteks I- Phone mobiiltelefoni, kuluks selleks vähemalt 68 tundi
Huvitav on teada, et igal GSM-telefonil on oma SAR (Specific Absorpation Rate – eesti k. – spetsiifiline neeldumismäär), arvutuslik sisend e energiahulk, mille tasakaalustamisega organism veel toime tuleb. Ohustandard, mille limiidiks on USAs arvutatud 1,6W/kg (ELs kehtib SAR – arvuline näit 2,0W/kg) kohta ja see on arvestatud kuni 6 minuti pikkuse GSM kasutamise kestuseks inimesele päevas. Arvestades SAR – limiiti, ei tohiks inimene kasutada GSM – telefoni päevas rohkem kui 24 minutit (1440 sek.) vastavalt kinnitatud ohustandarditele. Kahjuks ei tea enamik telefonikasutajatest sellise info olemasolust midagi. Selle tulemusena kasutab valdav enamus tarbijad GSM-telefoni rohkem kui 1 tund päevas, adumata, millist kahju see tervisele võib kaasa tuua.
Paraku jätab ebavõrdne võitlus elektrisuduga inimorganismi omad jäljed ja need on üsna õõvastavad. Ja siit järeldub veel üks kummastav fakt: inimesed on oma atrofeerunud analüüsivõime, pideva ajapuuduse ja keskendumisraskuste tõttu muutunud paljude turunduskampaaniate ohvriks.
Me teenime alati kellegi huve, isegi olles kliendid ja tarbijad, kes maksavad oma harjumused sageli kinni endateenitud rahaga, mille hinnaks on kaotatud tervis. Meil on sisemine sund osta ja hankida uusi seadmeid, sest turule tulevad tarvikud on muutunud inimese tähtsuse ja trenditeadlikkuse määravateks sümboliteks. Kui sul pole seda, siis pole sind olemas. Sellega seondub ka üks vandenõuteooriatest tuttav ütlemine: lollidelt tulebki ära võtta nii nende raha kui ka hääled valimistel. Tänapäeva turundusgurude selja taga seisvate transnatsionaalsete korporatsioonide poolt väljatöötatud strateegia muudab inimesed sõltuvateks nii uutest asjadest kui ka uutest emotsioonidest, samuti on suurenenud mõttetu riski julgus. Möödaminejates võib ju äratada teatavat võõristust olukord, kui palju inimesi tungleb mingi uute toote ootuses tohututes järjekordades või mäng „Pokemon go“ või õhtuti treppidel turnivad rulatajad ja katustel kõõlujad. Poliitikas võetakse aga hääled mitte erakondade sisemise aususe ja väärtuste alusel, vaid PR- ja reklaamikampaaniatega, mille teostamisel loeb vaid raha – olgu see siis varastatud või ausalt saadud.
Aga on meil siis seda kõike lõppkokkuvõttes vaja? Kulutada oma aega ja raha tegeliku fatamorgaana kättesaamisele, unustades tõelised väärtused? Aga mis on siis halba selles, kui ma tahan hästi ja põnevalt elada, küsib pahaaimamatu klient. Ja kui ma saan seda endale ka lubada, sest olen seda väärt! Ja kui uus värviline vidin tarbija käes annab selle valdajale üürikese õnnetunde. Kui digividinaga antud hääl parteile, kes on kogu riigi oma kampaaniaga üle puistanud, annab minutilise õnnehetke- näe ma hääletasin tegijate poolt, järelikult olen minagi tegija! – mõtlemata hetkeski, millise hinnaga ja kelle arvelt see kõik kokku on aetud.
Ja mida pakkuda siis selle vahetu emotsiooni asemele? Ega’s ometi mingit tüütut süüvimist keerukatesse probleemidesse, et uurida mingeid allikaid ja targemaks saada? Milleks? Saab ju elada ka kõike delegeerides, olgu selleks siis oma suveräänsus, võim, tervis või lõppkokkuvõttes saatus.
Aga õnnetunde tulemus on selge: kõikvõimas turg ning muretud (hetke emotsioonis elavad) kliendid tekitavad probleemi, mida tuleb hiljem lahendama hakata meil kõigil (inimeste solidaarsusel põhineva hooliva maailma kontseptsioonist lähtuvalt).
Nii et, küsimuse võib püstitada ka nii: kumb on siis tähtam, kas inimeste tervis või gadget’itootjate korporatiivsed huvid? Valik on meie e klientide-tarbijate käes ja valik algab iga inimese vabas, aheldamata mõistuses. Aga kui vabad me oleme ja kui aheldamata on meie mõistus? Esmaste vaevuste tekkimisel tormame me vaeste kannatajatena kõigepealt arstimitekapi juurde – tabletid, rahustid, erinevad ürdid ja tinktuurid, ka energiajoogid poeletilt (RedBull annab ju tiivad!). Järgmine aste on veel hullem – kanep, alkohol ja narkootikumid, – saamata ikka aru, et keskkond meie ümber on muutunud inimvaenulikuks ja võõraks ning seni kõikvõimsad medikamendid (tihti hoopis tulekahju kustutavad platseebod) ei pruugi enam aidata. Probleemi lahendus on mujal.
Kuna käesoleval ajal läbiviidud uurimused pole (väidetavalt) avastanud GSM- telefonist lähtuva magnetkiirguse otsest ohtu tarbijale – nimetatakse vaid, et tulemusi võib märgata alles pika aja möödumisel ja kuna edasisi uurimusi pole, siis pidu jätkub. Pole ohtu – pole probleemi? Kuid muutused inimeste immuunsussüsteemis, ebakindlast tulevikust tingitud närvilisus, stress ning depressiooni, allergiate ning vähihaiguste plahvatuslik suurenemine – need on vaieldamatud faktid!
Põhjused on varnast võtta, üks absurdsem kui teine, lemmikuks inimtekkeliste keskkonnamuutuste mõju inimkonnale, näiteks globaalne soojenemine. Tegelikult on aga süüdi palju maisem põhjus: kapitalil puudub rahvus ja kaastunne selle riigi elanike vastu, kus too globaalne „koletis“ parajasti resideerub ja parasiteerib, sest tähtis on vaid kasum, mitte inimene.
Kas üldse on lootust sellest kõigest pääseda? Mõnevõrra siiski. Huvilistel maksab tutvuda oma olemuselt enam mitte-nii-väga ulmelise projektiga Initsiatiiv 2045, mida on vedanud venelasest ärimees D. Itskov. Tegemist on tehnoloogilise rakendusega, mis justkui päästab inimese tema enese – õigemini, inimkonna tema ettevaatamatusest põhjustatud olukorra eest. Kuna meie keskkond on muutunud meile ohtlikuks ja teistele planeetidele (Kuule ja Marsile) me nii kiiresti ei pääse, tuleb inimkonnal kolida virtuaalmaailma. Taustaks olgu öeldud: J. Cameron’i „Avatar“ jõudis ekraanidele a.-l 2003 ja D. Itskov esines oma initsiatiiviga alles 2011. a.-l. Sel juhul pidi tollastele teadusavastustele toetuv projekt transhumanismi apologeetidele B. Gates’ile, E. Musk’ile, R. Penrose’ile ja R. Kurzweil’ile teada olema vähemalt XX sajandi lõpukümnenditel koos juba siis tuntud holograafilise maailma, kvantfüüsika uuringute ja inimvaimu puhuti kummaliste avaldustega nagu näiteks telepaatia või kaug-selgelt-nägelikkusega.
Jaan Kuusk
Viiteid:
http://gizmodo.com/could-you-charge-an-iphone-with-the-electricity-in-your-1722569935
Electromagnetic Radiation ( EMR ) And Potential Adverse Health Affects
http://www.tandfonline.com/doi/abs/10.1080/16066350701350247