Tuuleparkide arendamise ajastul on paslik taas üle rääkida keskkonnamõjude hinnangute koostamise praktika näited reaalse elu pinnal.
Olin kümme aastat ühe maakonnalehe maaelureporter ja minu üheks ülesandeks oli käia uusarenduste (nii neid tollal veel ei nimetatud) keskkonnamõjude hinnangute üldrahvalikel aruteludel, kes ühel pool oli kohalik rahvas, teisel pool arendajad ja mõjuhindajad. Tavaliselt olid objektideks sigala, mingi hoidla, tootmishoone või miski muu.
Kümne aasta jooksul ja kümnetel aruteludel ei kuulnud ma kordagi, et antud objekt sellesse kohta ei sobi, ega sedagi, et ohud on suured. Enamasti andis mõjuhinnang teada, et kuigi väikesed jamad on võimalikud, on need kergesti kõrvaldatavad, arendaja on sellega arvestanud ja lõppotsus kõlas: te ei saa tulevikus selle objekti kõrval elades arugi, et ta seal on.
Ja kui hiljem taas see objekt ajakirjandusse jõudis, siis umbes 90 juhul sajast olid need kõrvalnähud, mida rahvas kartis (hais, rikutud vesi, inetu vaade jne), arendaja eitas ja mõjuhindaja välistas, ikkagi olemas ja häirisid kogukonda.
Kuidas sai selline asi juhtuda? Vähemalt tollal tellis keskkonnamõjude hinnangu arendaja, see uuring polnud odavate killast ja mitte keegi ei telli kallist hinnangut, kuulmaks et objekt soovitud asukohta ei sobi, et tuleb leida uus koht ja teha uus kallis hinnang jne. Sobivus oli mõjuhinnangusse juba sisse kodeeritud. Mul ei ole vähimatki alust arvata, et tänapäeval tuuleparkide, laskealade, kaevanduste, karjääride ja liiklustrasside puhul miski muutunud on.
Teine üldtuntud legend on see, kui väidetakse, et keskkonnakahjud minimeeritakse kaasaegse tehnoloogiaga. Jah, tehnoloogia on võimas ja peaaegu kõikvõimas ning ainus, mida “unustatakse” rääkida, on see, et see on hirmkallis ning kalleimad protsessid tehnoloogias on need, kus miski tehakse puhtaks ja taastarvitatavaks.
Meil on turumajandus ja sellesse on sisse kodeeritud regulaarsed ja ka ootamatud majanduskriisid, mil finantsraskuste või lausa pankrotiohu korral on vaja hakata kulusid vähendama ja kokku hoidma. Kallid puhastusprotsessid on koht, kust sageli alustatakse, jäetakse ära viimane protsess, kus solgist on saanud joogivesi. Nüüd on vesi puhas, aga juua enam ei sünni. Kriis jätkub ja ära jäetakse järgmine protsess, vesi on nüüd enam-vähem korralik, aga vabalt loodusesse lasta ei tohiks… ja edaspidi ladustatakse kehvemaks muutunud töötlusvesi juba hoidlasse, nende mahutavus aga on tehnoloogiat arvestades väiksena planeeritud, ükskord saab seda ülearu, kevadise veerohkusega murrab heitvesi hoidlast välja ja ongi looduskatastroof käes.
Nii juhtus kümnekonna aasta eest kaevandusega Põhja-Soomes. Tehnoloogia võib ju võimas olla, aga oluline on inimfaktor, samuti majandusseis.
Tuuleparkide puhul on kõik räägitavad ohud olemas ja reaalsed. Mõjuhinnangud tuuleparkidele pole vägagi tõenäoliselt õiged ja realistlikud, arendajad maksavad kinni väga paljude kitsaskohtade avalikustamisest hoidumise, jamad hakkavad tulevikus hulganisti üles kerima ja kogu selle supi ärasöömine muutub ühiskonnale mitteseeditavaks vaevaks.
Löögi all pole mitte ainult inimesed, vaid ka loodus, sest needsamad hinnangud väidavad igal pool, et loodus hakkab lausa nautima tuulikuid. Ometigi levitasid looduskaitsjad just äsja videot, kus paanikas sookureparv eksleb Sopi-Tootsi hakklihamasinas.
Te ju näete ja kuulete, et kõik “teaduslikud” hinnangud tuuleparkidele on taas pooldavad…
Jüri Kukk, toimetaja