Olemegi jõudmas sinna, et meile hakatakse ette kirjutama, kuidas tohib mõelda, millised peavad olema inimeste poliitilised vaated ja kui need ei vasta peavoolule, lintšitakse sind lihtsalt ära või veel hullem – lüüakse risti või pannakse kinni.
Nii võetaksegi tükkhaaval ära meie vabadus. Kuid paradoksaalne on seejuures tõik, et selle võitjateks on ultraliberaalid, kes on visanud meie põhiseaduse prügikasti. Nende jaoks ei kehti mingit arvamusvabadust, ei mingit sõnavabadust, ei mingit usuvabadust, ei mingit vabadust poliitilistele veendumustele.
Seda, et kodaniku õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega, sallijaid ei huvita. See jutt, mida nad räägivad, on vaid vaht, et varjata nende tegelikku palet ja eesmärki. Seda, milles nad valjuhäälselt süüdistavad parempoolseid, teevad nad ise mitmekordselt.
Täna heidab Eesti Päevalehe/Delfi ajakirjanik Raimo Poom ette, kuidas peaminister Jüri Ratas vaikis, kui Martin Helme valitsuse pressikonverentsil ütles, et on Trumpi fänn. Tuleb välja, et meil ei tohi olla kohta erinevatel arvamustel, poliitiliste vaadete ja veendumuste vabadusel.
Kas keegi ei tohigi omada teistugust maailmavaadet, kui on seda ajakirjanikul või tervel (sõltumatul?) väljaandel? See kõik tuletab meelde sõjajärgseid aegu ja tollaseid stanilistlikke hoiakuid, ajalehti nagu “Leninlik Lipp” või “Tapa Kommunist”. See on lausa õõvastav.
„Rahandusminister ja EKRE esimees Martin Helme ei teinud täna Eesti vabariigi valitsuse pressikonverentsil mingit saladust sellest, et on Donald Trumpi poliitilise tegevuse suur austaja. Helmele au andes peab ütlema, et ta ei ole seda kunagi varjanud,“ kirjutab Poom ja lisab, et kõrval istunud Jüri Ratas vaikis. Kas ta oleks pidanud hakkama suud kinni toppima, manitsema, kärkima, keelama mõtlemise või vabandama? Täiesti absurd.
Edasi läheb veel hullemaks – Poom peaaegu, et süüdistab EKREt Ameerika Ühendriikides toimunus, tõmmates paralleele. Selline tudisemine viibki lõpuks selleni, et hakatakse rumalusi kirjutama. Aga kui lollusele järgnevad teod…
Astroloog Igor Mang ennustas alanud aastaks kahe tendentsi süvenemist, need on kaos ja diktatuur. „Normaalset seisundit ei ole. Eriti kardan ma jaanuari – siis võib olla loodusõnnetusi, sõjaolukorda,“ ennustas ta.
Selge on see, et Ameerikas pole maailmavaadete kokkupõrge veel maha rahunenud. Ja see laieneb üle maailma. Kuidas kasutavad seda momentumit, seda segadust ära sõjakad riigid?
Sündmustele Washingtonis järgnevad ilmselgelt ka kohtukaasused, eilne president võib olla homne süüalune, juba praegu on ta sotsiaalmeedias tasalülitatud. See on seal omamoodi revolutsioon, võimupööre. Ja lõhestunud Ameerika on siinkohal mudel lõhestunud maailmast. Sõda käib juba pikemat aega.
Kaosele järgneb diktatuur. Nii võetaksegi vabadus, aga seda üritavad teha vasak-, mitte parempoolsed, nagu on püütud paista lasta.