Inimkond leiutas tuumarelva 77 aastat tagasi, kuid on suutnud hoiduda selle kasutamisest Nagasakis toimunu järel. Seega võib öelda, et meil on läinud siiani päris hästi, kirjutab ajakirjanik Allister Heath The Telegraphis. Inimene tegeleb geenitehnoloogia, kosmosereiside, tehisintellekti ja isegi mõnede patogeenide virulentsuse suurendamisega, kuid siiani ei ole õnneks neist veel ohtegi kasutatud tahtlikult massisõja pidamiseks.
Senise hea õnnega kaasneb paraku ülbus ja enesega rahulolu. Seda enam, et Ukraina sõja taustal on järjekordse ülemaailmse konflikti, halvimal juhul uue maailmasõja oht suurem, kui me karta oskame. Globaalse katastroofi tõenäosust on raske ennustada, ent isegi kümne protsendine tõenäosus on väga suur ja peaks õigustama kõigi lääneriikide kiireloomulist tegutsemist selle vältimiseks uue heidutuse, uute liitude loomise ning uute investeeringute tegemisega kaitserelvastusse ja diplomaatiasse.
Kõrgtehnoloogia areng ja levik, sh tuumarelvade levik, on viinud meid olukorda, kus üha enamatel riikidel on võimekus tekitada tohutut kahju. Ameerika hegemoonia lõppemisega muutub olukord geopoliitiliselt üha keerulisemaks ja suurendab mõne konflikti kontrolli alt väljumise riski, olgu see siis Aafrikas, Ladina-Ameerikas, Aasias või Euroopas.
Külm sõda oli oma olemuselt tegelikult lihtne konflikt, aga isegi sellest tervena välja tulemisel oli maailm õnnega koos. Ajaloost teame, et toimus mitu n-ö nappi pääsemist tuumarelva kasutamisest, teiste huilgas näiteks NATO õppused Able Archeris, mida venelased pidasid reaalseks konflikti eskaleerimiseks. Praeguses palju keerulisemas maailmas, kus valitsevad paranoilised diktaatorid (nt Põhja-Koreas), kes on suutelised korraldama meeletuid tapatalguid, on ülemaailmse totaalse konflikti tekkimise oht palju reaalsem.
Kindlasti on hea uudis, et venelased ei ole Ukrainas kuigi hästi hakkama saanud, kuid me ei peaks laskma end sellest petta ega tohi lasta tekkida võltsturvatundel. Lääs, välja arvatud Saksamaa, on saanud Ukraina toetamisega üsna hästi hakkama, kuid riigid nagu India, Pakistan ja Hiina nullivad need pingutused. Paljud tärkava majandusega riigid tahaksid kasutada olukorda ja tungida sisse mõnda oma naaberriiki – Taiwan on üks kõige ilmsemaid sihtpunkte –, samuti ei ole nad enam valmis läänele alluma. 1945. aasta järgne konsensus on hääbumas, nagu on hääbumas ka enamik rahvusvahelisi institutsioone, nt ÜRO, mille eesmärk on olnud aidata lahendada riikidevahelisi konflikte.
Maailm on muutunud järjest ohtlikumaks, siin leidub terve hulk Putini-suguseid ja surma ning hävingu külvamiseks on nad paremini varustatud kui kunagi varem. Bioterrorism on üha suurenev mure, laiaulatuslik küberrünnak Atlandi aluste kaablite töö katkestamiseks tooks kaasa hävituslikud tagajärjed internetipõhisele majandusele ja seda võidakse tõlgendada sõjakuulutamisena.
USA uskus külma sõja ajal, et tänu vastastikkusele relvade hävitamise doktriinile õnnestus Nõukogude Liitu ohjes hoida, kuid ajaloolased on leidnud Moskva arhiividest dokumente, mis paraku kinnitavad, et see kõik on olnud illusioon. Nõukogude Liit plaanis kasutada taktikalist tuumarelva ükskõik millises konfliktis NATOga. Kas mõtleb Moskva samamoodi ka praegu? Igasuguste tuumarelvade osas? Kuidas reageeriks lääs „kogemata“ toimunud rünnakule Poolas? Või taktikalise tuumarelva kasutamisele Ukrainas?
Lääs ei ole endiselt võimeline mõistma, kuidas mõtlevad despootlikud juhid, milliseid riske on nad valmis võtma ja kuidas nad lollitavad läänt. Lääs on endiselt kinni omaenda teooriates ega suuda lihtsalt uskuda uue maailmasõja võimalikkusesse. Me ei suuda mõelda nagu meie vaenlased, me ei suuda mõista nende maailma, nende hirme, nende oletusi ja nende väärtusi (olgu need nii võikad kui tahes). S.t, me ei mõista impulsse ja arutluskäike, mis jäävad väljapoole meie enda eetilist süsteemi ega suuda jätkuvalt ennustada teatud riikide käitumist.
Lääs mõtleb liiga abstraktselt, moraalselt üleolevalt. Mistõttu vaatab meile otsa väga põhimõtteline dissonants. Teadus ja tehnoloogia arenevad kiirelt edasi ja muudavad sõja üha ohtlikumaks, hävituslikumaks ja lihtsamaks, kuid lääneriigid ja nende poliitilised institutsioonid on atrofeerunud, nagu ka arusaam ajaloost, diplomaatiast ja selgest riskide hindamisest. Kui Suurbritannia, Ameerika ja teised ei vii läbi väga kardinaalseid muudatusi, siis on ülemaailmse rahu säilitamise väljavaated üsna nirud.
Allikas: The Telegraph