Kaja Kallas on oma isikliku ambitsiooniga minna kõrgele kohale EL-is seisanud mitmeteks kuudeks kogu Eesti valitsuse töö. Seisanud kogu riigi. Ning kui ta EL-i läheb, siis arvata, kõik sisepoliitilised ja administratiivsed ümberkorraldused võtavad veel paar kuud aega, mil riik sisuliselt ei toimi, keegi midagi ei otsusta ega lahenda. Algab lihtsalt suur sagimine.
Tsitaat Buratino seiklustest sobib meie tänasesse päeva hästi: “Siis algas Lollidemaal suur segadus.”
See kõik toimub Kaja Kallase isikliku ambitsiooni nimel. Et see oleks Eesti suur edu, et see oleks meie inimestele mingi oluline sündmus, mis meie elus midagi muudab, see on siiski kibe huumor, mitte tõde.
Eesti kui riik ja ühiskond sellest Kaja Kallase koha saamisest midagi ei võida, meie rahva jaoks sellest midagi ei muutu. Tema uus ametikoht on väliselt uhke ja kõrge, sisuliselt ei määra see midagi ei EL jaoks, ei Eesti jaoks. Riikide välispoliitikat EL-is ka edaspidi määravad EL riikide riigipead, riikide parlamendid ja teostavad riikide välisministrid oma ametkondadega. Ning iga riigi omad süvastruktuurid läbi oma varjatud kanalite. Seda kõike tehakse üle Kaja Kallase pea ja temast mööda minnes. Seda ei tee Kaja Kallas.
Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrged esindajad enne Kaja Kallast on olnud Catherine Ashton, Federicia Mogherini ja Joseph Borell. Tundmatud poliitikud, olematud juhid. Hea, kui me oleme nende nimesid üldse kuulnud. Nende suurtest tegudest ja saavutustest ei tea keegi midagi, sest neid pole lihtsalt olnud. Kaja Kallas selles lühikeses tähtusetute ametnike reas ei muuda midagi.
Kaja on nagu sportlane, kes on saavutanud mingitel suurvõistlustel kõrge koha pjedestaalil. Kena ju! Aga parafraseerides Armstrongi, kes esimese inimesena Kuu pinnale astus, võib selle kohta öelda: “Tohutu hüpe Kaja Kallasele, olematu samm Eestile.”
Raske on isegi kokku arvata, mida see Kaja Kallase isiklik ambitsioon ja sellest tulenev riigi määramatu olukord, riigi peatumine ning kogu valitsuse peataolek meile on juba maksma läinud. Ja veel maksma läheb.
Üldisemas plaanis on mul siiski heameel, et ta lahkub. See annab õhkõrna lootuse, et riik tuleb oma pikast stuuporist välja ja ehk midagi reaalselt paremaks muutub. Aga olles selles osas skeptik, et muutub, ütlen vaid: “Jah, küllap midagi muutub, aga kas just paremaks?” Samad poisid-tüdrukud, nö. omad joped jäävad ju riigipiruka juurde riigipirukat edasi nosima. Valitsuse toolidel istutakse ehk veidi ümber, aga kui meenutada Krõlovi valmi, siis pole lootust, et pärast kohtade vahetamist suudetakse paremini koos mängida. Mängijad on ju samad.
Harri Kingo