Hiljuti teatas üks väidetavalt konservatiivne naispoliitik, et teda kui naist ei tohtivat kritiseerida. Enne seda oli ta ülevoolavalt tähistanud naispresidendi ametisseastumist.
Naisõiguslus hakkab tasapisi muutuma naiste šovinismiks. Kui varem räägiti “toksilisest maskuliinsusest”, siis nüüd on päevakorras toksiline feminiinsus. Näiteks “feministeerium” tähendab juba midagi eriti mürgist ja meestevihkajalikku.
Naisõiguslus on Eestis juba kõik saavutanud. Kui karjäärinaised loobuvad oma traditsioonilistest rollidest ning ei taha enam peret, lapsi ja suhteid, siis pole midagi enam rääkida. Karjääritegemine on sooneutraalne värk, poliitika samuti.
Naised on feminismist mürgiseks muutunud. Kolmekümnendates noored eesti mehed räägivad, et eestlannade seast on raske kaaslast leida, kõik on ahistamiste ja diskrimineerimiste lainel, suhe võib tõesti kriminaalsüüdistuseks kujuneda ja seetõttu otsivad nad kaaslannasid juba idaeurooplannade seast, kelles on naiselikkust rohkem säilinud. Neidude seas levib üha enam sissesöödetud vastikus intiimsuse vastu – “ma ei taha, et mees minusse siseneks” on hirmutamise vili.
Ühiskonnas õhutatakse teadlikult soosegadust. Praegu kasutatakse selleks nn perevägivalla teemat. Aga pange tähele: see on suunatud traditsioonilise euroopa heteroperekonna vastu. Perevägivalla raames ei räägita kunagi naiste alandamisest migrantide moslemiperedes, homopaaride vägivaldsusest, isegi rahvuste lõikes hoidutakse tõest, kuigi kõik teavad, et temperamentsemate slaavlaste juures on tavaline “kui lööb, siis armastab”. Kui on “hallid alad”, siis ei saa kogu teemakäsitlust usaldada.
Feministlikud naised on ülimalt agressiivseks muutunud, olgu nad siis abordilembid, loomakaitsjad, kliimavõitlejad, pagulasabid või veel keegi, ikka räuskamine käib, kuigi sildid kutsuvad armastusele, sallivusele ja inimlikkusele. Need ei ole pärisnaised, need on revolutsioonilised naiskomissarid.
Kõik see jutt käib just poliitiliselt ja ideoloogiliselt ülesköetud naiste kohta – Eestis on endiselt väga palju tõelisi naisi.
Pisut ka naispresidendist. Ülle Madise ei ühenda ühiskonda isegi rahu ajal, aga kas kujutab keegi teda ette sõja ajal, mis on Eesti jaoks kahjuks reaalne stsenaarium. Kas Madise on võimeline ühiskonda vastupanule organiseerima? Kahjuks polegi Eestil juhte, kes suudaksid esimestel sõjatundidel rahva ette minna ja teda võitlusele innustada, seda ka meeste seas. Michal, Herem, Pevkur? Lubage naerda…
Liberaalne ühiskond on mürkfeministlikuks muudetud. See ei too midagi head. Naised ei ole meestest paremad ega halvemad, nad tasakaalustavad vastastikku teineteist, praegune konfrontatsioon head ei too.
Lõpetuseks ülevaade feminismist.
Feminism sündis ajal, mil naistel polnud valimisõigust, haridust ega majanduslikku iseseisvust. See oli õigustatud ja vajalik revolutsioon, mis tõi naistele põhivabadused ja võrdse võimaluse ühiskonnas osaleda. Kuid tänapäeval, vähemalt Lääne maailmas, on need eesmärgid täielikult saavutatud.
Tänapäevane häälekam osa feminismist on muutunud ideoloogiliseks jäänukiks, mis ei võitle enam võrdsuse, vaid ülemvõimu eest. Selle asemel et edendada koostööd meeste ja naiste vahel, on ta tekitanud süüdistusekultuuri, kus mehed on vaikimisi kahtlusalused ja naised “igavesti ohvrid”. Selline mõtteviis ei toeta enam õiglust, vaid süvendab lõhet sugude vahel.
Kui 20. sajandi feminism taotles võrdsust seaduse ees, siis 21. sajandi feminism keskendub tundeõiglusele. Naised peavad olema mitte ainult võrdsed, vaid ka täiesti kaitstud kriitika ja ebamugavuste eest. Selle tulemusel on kujunenud “turvaliste ruumide” kultuur, mis lämmatab sõnavabadust ja vastutustunde.
Perekond on iga ühiskonna tuum. Kui traditsiooniline soorollide jaotus asendatakse põhimõttega, et “iga erinevus on rõhumine”, kaotab ühiskond oma stabiilsuse. Laste kasvatamine muutub ideoloogiliseks väljalahinguks — isa roll marginaliseeritakse, ema roll politiseeritakse. Selle tagajärjel on Läänes sündimus langenud ja meeste sotsiaalne osalus vähenenud.
Paradoksaalselt on feminism muutunud võimupositsioonil olevaks ideoloogiaks, mis samas esitleb end ohvri rollis. See muudab ühiskondliku arutelu emotsionaalseks ja irratsionaalseks: kriitikat feminismi aadressil tõlgendatakse automaatselt misogüüniaks. Selle tulemusena kaob intellektuaalne ausus ja avalik debatt. Tänapäeva feminism ei ole enam vabaduse ega võrdsuse liikumine, vaid poliitiline projekt, mis kinnistab lõhesid ja nõrgestab ühiskondlikku sidusust.
Kui kunagine feminism tõi naised laua taha, siis tänapäevane feminism pöörab laua ümber ja nõuab kättemaksu.
Seetõttu võiks öelda, et feminism ei ole enam ajakohane — tema ajalooline missioon on täidetud, ning edasine areng peaks toimuma inimlikkuse, koostöö ja vastastikuse austuse pinnal, mitte lõputu süüdistamise kaudu.