Kui hinnata Tõnis Saartsi lugu ERR-is koroona viiest õppetunnist, on raske ette kujutada, et sellist juttu ajav inimene võik olla politoloog – tegu on pigem poliitkomissariga. Nimelt vaatleb Saarts toimuvat täielikult oma maailmavaate seisukohast, kuigi politoloog peaks toimuvat analüüsima võimalikult neutraalselt. Aga Saartsi ideoloogiline kallutatus pole uudiseks.
“Ka mina ise prognoosisin toona, et valitsusvastutust kandev EKRE kasutab kriisi maksimaalselt ära, et lükata Eestit Ungari ja Poolaga sarnanevale mitte-liberaalsele arengurajale. Eesti demokraatia ja õigusriiklus osutusid aga palju vastupidavamaks, kui toona seda loota oskasime,” kirjutab Saarts.
EKRE ei kasutanud kriisi ära, vaid ta tegi seda, mida ta oleks teinud ka kriisita – võitles oma maailmavaate eest ja üritas poliitikas ellu viia võimalikult palju seda, mida ta valijatele lubas. Sinna kuulusid ka rände piiramine ja traditsiooniliste väärtuste kaitsmine.
Rahvuskonservatiivid toetavad tõesti Ungari ja Poola mudelit, mis kaitseb traditsioonilist ühiskonda, kuid see, et nad valitsuses olles seda ei saavutanud, ei tähenda demokraatiat ja õigusriiklust. Esiteks näeb Saarts nende mõistete all ilmselt liberaalset mudelit, mis valitseb Lääne-Euroopas, ja teiseks – EKRE elimineerimiseks kasutas liberaalne leer taktikaid, mida ei saa kuidagi demokraatlikeks ja õigusriigile omasteks pidada, sealhulgas ka jõustruktuuride operatsiooni valitsuse kukutamiseks.
“Helmed ja EKRE üritasid viirusekriisi ettekäändel piirata võõrtööliste ja välisüliõpilaste tulekut Eestisse ja selle varjus ümber defineerida meie rändepoliitika aluspõhimõtteid. /…/ Koalitsioonipartnerid nüristasid esialgselt palju radikaalsemaks kavandatud eelnõud tublisti ning lõpuks jäigi see vastu võtmata. /…/ Eelnevast järeldubki, et viirusekriis ei ole Eestis seni ühelegi parteile saanud poliitilise kapitali ammutamise allikaks. Viirusekriisi enda iseloom ja dünaamika ning poliitilise kasu lõikamise loogika lihtsalt omavahel ei klapi,” väidab Saarts.
Siinkohal sooritab Saarts nii-öelda politoloogilise enesetapu, sest EKRE ei üritanud rännet piirata “koroona varjus” – võtku libapolitoloog ette EKRE programm, valimisprogramm, koalitsioonilepe Jüri Ratase teises valitsuses, ja ta näeks (kui tahaks), et rahvuskonservatiivid on praktiliselt kogu oma eksistentsi vältel seadnud üheks peaeesmärgiks võitluse massisisserände vastu. Välismaalaste seaduse ja mitmete teiste seaduste muutmine käis juba enne koroonat ja oleks kindlasti toimunud ka siis, kui pandeemiat poleks tulnud.
Lisaks oleks EKRE valitsusest eemaldamine tõenäoliselt juhtunud ka siis, kui koroonakriisi poleks olnud – abielureferendum, mille vastu praktiliselt kogu homoagendat toetav vasakliberaalne leer koondus, oli neile liiga vastuvõetamatu, ja ALDE koondas kogu jõu valitsuse lammutamisele. Pandeemia ei lugenud siin suurt midagi.
“…lõpuks jäigi see vastu võtmata. EKRE sai küll oma tuumiktoetajatele edastada lootustandvaid sõnumeid, kuid partei toetuspügalad jäid suuresti muutumatuteks. Mis aga veelgi tähenduslikum: Eesti valija isegi unustas toetusreitingutes premeerida Keskerakonda ja Jüri Ratast tulemusliku kevadise kriisijuhtimise eest,” kirjutab Saarts.
Saartsil ei tule ilmselt pähegi, et valijad ei peagi järsku Keskerakonda ja Jüri Ratast eraldi preemia vääriliseks, vaid tunnustasid kriisijuhtimise eest kogu valitsust, sealhulgas ka EKRE ministreid – ega KE toetus ka jäi suuresti muutumatuks. Saarts unustab selle, et kriisis on olnud ülioluline just rahandusminister Martin Helme algatatud laenupoliitika, mis on seni (ja ka eelmisel kevadel) lubanud majandust kokkukukkumast ära hoida.
Lisaks ei taha “politoloog” arutleda selle üle, kui eetiline on demokraatlikus ühiskonnas see, kui luuakse koalitsioonivalitsus ja selle kaks liiget hakkavad ühele vastu töötama. Või nagu ütleb Saart: “Meil oli võimul koalitsioonivalitsus kahe pigem läänemeelse erakonnaga, mis suutsid kolmanda mitte-liberaalseid impulsse edukalt ohjata.” Ilmselt räägib “politoloog” oma rikutuse tasemelt – tema arvates ei tähenda koalitsioonileping midagi, võib partneritele näkku sülitada küll, kui oma asjad on kätte saadud!
Saartsi vahendatud kriisi õppetunde ei ole mõtete rohkem vahendada – need ei ole mitte reaalsed õppetunnid, vaid see, kuidas üks ideoloogiliselt ülelaetud ja ennast politoloogiks pidav mees maailma näeb.