Tööotsimine on omaette töö. Vahel tundub, et lausa täiskohaga. Leiad töökuulutuse, mis sind kõnetab. Loed nõudmised mitu korda läbi. Kohandad CV-d. Kirjutad motivatsioonikirja. Siis loed selle uuesti üle, sest ei taha, et see kõlaks liiga ametlikult, liiga enesekiitvalt või tänapäeva uue hirmuna, liiga tehisintellekti moodi. Saadad dokumendid ära. Ja siis saabub vaikus. Mitte eitav vastus, mitte isegi automaatne teade, et seekord valituks ei osutunud. Lihtsalt vaikus. Tean seda tunnet omast käest. Otsid tööd, kandideerid ja proovid leida kohta, kus oma senistest kogemustest ja oskustest võiks päriselt kasu olla.
Tööandjate poolt vaadates on olukord muidugi mõistetav. Heale ametikohale võib tööotsijate portaalide kaudu laekuda sadu avaldusi. Personalitöötaja või juht ägab kandideerijate kuhja all ja igaühele personaalselt vastamine võtab aega. Seda võib mõista. Aga tööotsija poolelt näeb asi teistsugune välja. Tema ei saatnud ettevõttele lihtsalt ühte faili. Ta pani sinna oma aja, kogemuse ja lootuse. Elementaarne vastus ei tundu sellisel juhul väga suur soov.
Eriti kummaline on vaikus avalikus sektoris. Riik ja kohalikud omavalitsused räägivad heast juhtimisest, inimesekesksusest ja läbipaistvusest ning kandideerija võiks eeldada, et värbamine on seal eeskujulik. Paraku liigub tööotsijate seas hoopis teistsuguseid lugusid. Ikka ja jälle tekib kahtlus, et kas mõne konkursi puhul tekib paratamatult küsimus: kas konkurss oli algusest peale päriselt avatud või oli eelistatud kandidaat juba olemas ning avalik konkurss korraldati sellepärast, et nii on ette nähtud? Ma ei väida, et kõik avaliku sektori konkursid sellised on. Kindlasti mitte. Aga juba see, kui inimestel selline tunne tekib, on probleem. Kui konkurss on avalik, peab kandideerijal olema põhjust uskuda, et tal on päriselt võimalus. Vastasel juhul muutub kogu protsess näitemänguks, kus ühed teavad lõpptulemust ja teised kulutavad oma aega CV-de ning motivatsioonikirjade kirjutamisele.
Omaette teema on vanus. Üle 50-aastase tööotsija CV võib sisaldada aastakümnete jagu töökogemust, aga mõnikord võib sünniaasta osutuda kõige olulisemaks reaks kogu CV-s. Olen kuulnud inimestest, kes on jätnud CV-st vanuse ja sünniaasta välja ja saanud seejärel kutse töövestlusele. See paneb mõtlema. Kui inimene sobib vestlusele ilma sünniaastata, aga sama inimene sünniaastaga enam mitte, siis millist omadust me tegelikult hindame? 50+ ei tähenda automaatselt inimest, kes ootab pensionile minekut ega ole võimeline õppima ja efektiivselt tööd tegema. Mõnel juhul võib selles eas töötaja olla ettevõttele väga väärtuslik: lapsed on suureks kasvatatud, elukogemus olemas ja soov ennast veel tõestada täiesti alles.
Noorel tööotsijal on aga täpselt vastupidine probleem. Tema vaatab kuulutust ja loeb: „Ootame vähemalt kolmeaastast töökogemust sarnasel ametikohal.“ Kust see kogemus peaks tulema, kui keegi ei anna esimest võimalust? Nii seisavad tööturu eri otstes kaks inimest. Ühele öeldakse sisuliselt, et kogemust on liiga vähe. Teisele jääb tunne, et teda peetakse juba liiga vanaks. Tööandja aga otsib ideaalset kandidaati: noort, aga pika kogemusega, energilist, aga juba kõike oskavat, lojaalset, aga võimalikult odavat.
Kõige selle kõrval tasub vaadata sedagi, kuhu on Eestis tekkinud ühed ihaldatumad töökohad. Avalik sektor pakub konkurentsivõimelist töötasu, stabiilsust, koolitusi ja muid hüvesid. Hea töö eest tulebki maksta ja ma ei arva, et avaliku sektori töötajad peaksid halvasti teenima. Probleem tekib siis, kui avaliku sektori palgad ja hüved hakkavad erasektori võimalustest järjest enam eest ära liikuma. Selle kõige rahastamiseks vajalik raha tuleb suuresti samast majandusest, kus ettevõtja püüab iga kuu kokku saada palgad, maksud, rendid, kütuse, elektri ja kõik muud kulud. Tööandja vaatab brutopalka, töötaja netopalka ja nende kahe numbri vahele jääb summa, mida kumbki pool päriselt enda omaks ei pea. Ettevõtjale öeldakse, et tuleb tõsta palka, olla konkurentsivõimeline, investeerida, digitaliseerida, eksportida, pakkuda töötajatele paremaid tingimusi ja loomulikult maksta kõik maksud õigel ajal. „Hakka ettevõtjaks“ kõlab lihtsalt. Tegelikkuses tähendab see riski, vastutust ja sageli seda, et palgapäeval saavad kõik teised enne raha kätte kui ettevõtja ise.
Ma ei usu, et Eesti tööturu suurim probleem on halbades tööotsijates või halbades tööandjates. Pigem oleme jõudnud olukorda, kus mõlemad pooled on teineteises pettunud. Tööandja ütleb, et häid töötajaid pole. Tööotsija ütleb, et normaalset tööd pole leida. Ettevõtja ütleb juba ammu, et tööjõukulud ja maksukoormus kasvavad üle pea. Avalik sektor otsib samal ajal uusi inimesi ja pakub ametikohti, mille tingimustega on erasektoril järjest keerulisem konkureerida. Samas jääb tööotsijale mõne konkursi puhul paratamatult küsimus, kui avatud konkurss tegelikult oli ja kas kõigil kandideerijatel oli algusest peale võrdne võimalus.
Selle kõige juures ei ootagi tööotsija tegelikult väga palju. Kui kuulutad välja konkursi, siis korralda päris konkurss. Kui inimene ei sobi, ütle talle seda. Kui kutsud ta vestlusele, anna pärast teada, millise otsuse tegid. Ja kui CV-s on vajalikud teadmised ja oskused olemas, vaata enne sünniaastat ka inimest ennast. Sest iga saadetud CV taga on inimene, mitte järjekordne fail värbamisportaalis.
Ja kui pärast kümnendat või kahekümnendat kandideerimist vastuseks ikka vaikus tuleb, võibki tööotsija lõpuks mõelda: aitab küll, võtan ja hakkan iseendale tööandjaks. Aga siis võiks riik vähemalt mitte imestada, kui seesama inimene mõne aja pärast küsib, miks tööandjaks olemine nii kalliks ja keeruliseks on tehtud.
Arvo Suurmaa, EKRE