Kui vihast üle keev noor inimene karjub meedia vahendusel kogu ühiskonna ees vanemale inimesele “Sure maha!” ja saab riigipealt tunnustuse vägivallaennetuse eest, siis pole sellest riigist enam võimalik aru saada.
President Kaljulaid ja justiitsminister Raivo Aeg vist isegi ei mõelnud, mis on sellise tunnustuse tagajärg – nad kukutasid sisuliselt kokku kogu vägivallaennetuse, mille kallal on sajad inimesed tööd teinud.
Kui noor mees ei suuda ennast sotsiaalmeedias valitseda ja ütleb välja surmasoovid teistele, siis mis vägivallaennetaja tema on? Pigem võib just temast kallaletunge oodata.
Väidetavalt sai Pärnits tunnustuse Instagrami kampaania „See pole okei“ algatamise eest seksuaalse ahistamise ning naisevastase vägivalla vastu võitlemiseks läbi ahistamiste avalikustamise – kleidimees ise kasutab aga hullemaid ähvardusi kui tema Instagrami lehel üldse ahistamiste sildi all leida võib.
President Kaljulaid on varemgi ühiskonna õiglustundele näkku sülitanud. Naistevastase vägivalla eest karistatud NO 99 lavastaja Tiit Ojasoo rehabiliteerimine ja talle presidendi vastuvõtu loomingulise poole usaldamine on kisendavas vastuolus minister Marti Kuusiku puhul süütuse presumptsiooni eiramisega. Seda veel enne kohtuotsust, mida pole siiani ja millest ilmselt midagi ei tulegi.
Riigipea on tulvil topeltmoraali ega mõista ilmselt isegi, milliseid lööke on ta vägivallaennetusele andnud. Kuidas saab usaldada kogu naistevastase vägivalla ärahoidmise poliitikat, mille kohta kirjutatakse kõrgelennulise sõnakasutusega projekte ja milles ringlevad suured rahad, kui “omadele” on püha eesmärgi nimel vägivallale õhutamine lubatud ja koguni autasustamist vääriv?
Mis saab nüüd edasi? Ajupestutele kogu see juhtum muidugi mingit mõju ei avalda, aga terve mõistusega inimesed küsivad küll endalt: kas tasub üldse veel üleriigilisi kampaaniaid usaldada, kui vägivallale kalduvad inimesed saavad sellelt samalt süsteemilt tunnustust?