Iraan on paljukannatanud ja õnnetu maa. Viimase kümnendi jooksul on selles ajatollade valitsetavas riigis olnud vähemalt viis ülestõusu, kus paljudes linnades on sajad tuhanded läinud tänavatele meelt avaldama. Usuhullud võimud on protestid alati verre uputanud.
Vaadates viimase, enne USA ja Iisraeli sõjaretke toimunud ülestõusu videosid, siis palju oli selliseid, kus noored naised heitsid endalt burkad ja tantsisid tänavatel euroopalikus riietuses. Mis on neist nüüdseks saanud?
“Liberaalne demokraatia” ei aidanud naisi ei Afganistanis ega Iraanis. Liberaalide valitsetavas Euroopas tugevneb hoopiski ajatollade ideoloogia, sest mosleminaised käivad sealgi burkades ning moslemimehed teevad eurooplannadele “taharrush gamead”.
Miks suhtutakse liberaalses Läänes Iraani vabadusvõitlusesse nii leigelt? Sest ajatollade võim on islami võim, see religioon aga on liberaalidele “mittevalge” nähtus ehk sisuliselt oma ja ajatollade kukutamist nad seega heaks ei kiida.
Liberaalses Läänes kasvab totalitarismi vari. Makroskoop kirjutab: ““Roosa politseiriik” kujutab endast Alexis de Tocqueville’i poolt kirjeldatud pehme despootluse kaasaegset vormi. See on totalitaarne ühiskonnavorm, milles kodanikele on antud täielik vabadus kümmelda naudingutes, tarbimises ja meelelahutuses – kuid seda üksnes võimu monopoliseerinud eliidi poolt seatud piirides. Jälgimisriik jälgib, bürokraatlik riik reguleerib ja kultuuririik kehtestab ortodokssust ning kogu programmi jõustatakse “turvalisuse”, “tundlikkuse”, “mitmekesisuse” ja “kaasamise” loosungite all.
Vabadust tarbida – isegi kui tegemist on tugevatoimeliste narkootikumidega avalikel tänavatel – ja ennast väljendada – ka juhul kui see tähendab oma seksuaalsuse piiranguteta demonstreerimist – esitletakse “roosas politseiriigis” ülima hüvena. Seda kõike olukorras, kus fundamentaalsed inimest ja kultuuri ülendavad vabadused nagu sõna-, usu- ja ühinemisvabadus, eriarvamuste avaldamise vabadus ning eraomandi puutumatus on süstemaatiliselt hävitamisel.
Läänemaailma ajaloo jooksul on tsivilisatsiooni kokkuvarisemise võimalusest rääkides toetutud eeskätt sissetungide, taudide, sõdade või looduskatastroofide tagajärjel saabuvale apokalüpsisele. Ometi on tänase seisuga Läänemaailma kustumise stsenaariumitest kõige tõenäolisemaks sajandeid vinduv steriilsuse ja stagnatsiooni ajastu, kus miski ei varise kiirelt kokku, olles samas üha võimetum looma midagi elujõulist ja elujaatavat.
Selle asemel on Lääne tsivilisatsioon vajumas jõuetusest ja tähenduse puudumisest läbi imbunud olekusse, mida hoiavad alal üha kesisemad, ent siiski veel küllaldased materiaalsed mugavused, mis on piisavad selleks, et summutada ühtaegu nii revolutsiooniliste meeleolude levikut, kui ka janunemist uuestisünni järele.”
See on karm stsenaarium ning iraanlannad ja afgaanlannad, kui nad kord vabanevad, ei tohiks mingil juhul valida “liberaalset” arenguteed, sellega jõuavad nad ringiga totalitarismi tagasi. Araabia naftariigid näiteks ei anna enam Suurbritanniasse õppima asuvatele noortele stipendiume, sest tolles kuningriigis radikaliseeruvad noored kiiremini kui moslemiriigis.
Aga naastes Iraani sündmuste juurde – miks loodavad totalitaristid, sealhulgas ka Läänes, et nende võim on jääv ja neid kukutamise järel üles ei pooda, kasvõi piltlikult? Koroonakuningas Fauci on juba teel siinapoole. Kindlasti jõuavad kohtupinki kord ka Angela Merkel ja Ursula von der Leyen.
Totalitarism võib kaua valitseda ja veriseid tegusid teha, aga kord ta kukutatakse nagunii. Tasuks vaadata filmiklassikat, kasvõi “Näljamänge”, kus Kapitoolium ja president Snow ei suuda “tsoonide” vastupanu kuidagi maha suruda ja vabadus tuleb kord rahvale. Palju on neid tulevikufilme, kus range totalitarism langeb vastupanuliikumise ees.
Filmid filmideks, aga kord peab ka liberaalsele hullusele leiduma vastuõlg ja terav vikat leiab kivi. Euroopas on vastupanuliikumine juba alanud, eriti on seda näha Suurbritannias ja Iirimaal, kus osa rahvast on juba massimigratsiooni vastu protestides tänavatel. Riigivõim represseerib neid, aga nad on juba väljas. “Kollaste vestide” liikumine Prantsusmaal ja Hollandi farmerite vastupanu valitsuse kliimahullusele on samuti olulised märgid.
Kui Euroopas Brüsseli totalitarismi ehitada aitaval Reformierakonnal oleks pisutki mõistust, annaks nad vähemalt järgmiseks neljaks aastaks võimu käest, sest nende võimu jätkudes võib rahva vimm kord plahvatada ja siis ei kaitse Jürgen Ligi nägu isegi politsei mitte. Aga Reformierakonnal on nii palju varjata, et nad ei saa võimult taanduda, uued võimuletulijad võivad nende sigadused paljastada.
Elame-näeme. Brüssel ehitab jälgimis- ja repressiivühiskonda, aga 27 “tsoonis” kasvab vastupanu. Uusmarksismist nakatunud liberalismil on peagi ees ajatollade valikud.
Ja islam kogub Vanas Maailmas jõudu, tema vastas aga seisavad riiklikul tasemel vaid vikerväed, konservatiividel tuleb võidelda mõlemaga.
Maailm on imelik: Iraanis, Hiinas ja mujalgi võitlevad inimesed eluga riskides sõnavabaduse eest, liberaalses Läänes aga piiratakse sõnavabadust vaenukõneseadustega…
Uued Uudised