Rahvale saab anda tühje lubadusi ainult nii kaua, kuni nad seda ise lubavad.
Selle pärast saame olla uhked meie austatud haritlaste üle, kes võtsid selle enda kohustuseks, et panna võimuerakonnad tegutsema. Õpetajad on varemgi streikinud, et saada endale majanduslanguse ajal õiglane palk. Neile küll lubati palgatõusu, aga seniseks pole midagi muud tehtud, kui muudetud haritlaste ja ka teiste elu ebamõistlike maksutõusudega raskemaks.
Uus streik, mis on mõeldud kunagiste lubaduste garanteerimiseks, toimub 22.-24. jaanuaril ja näitab, et rahvas ei unusta, mida neile on öeldud, vaid on lasknud heast usust valitsuse vastu asjadel minevikku jääda.
Inimesed hakkavad aina julgemalt enda õiguste eest võitlema, kuna meil on aina vähem kaotada ja palju rohkem võita kui vanasti. Lisaks ei aita valesid ja pettusi üleval hoida lõppematud preemiad ja raha laristamised. See on nagu sool haavale, kui öelda rahvale, et te peategi kannatama, kuna muud valikut ei ole, aga siis ise mitte midagi tehes tööliste istutatud vilja süüa.
Eestlased võiksid jällegi võtta õppust ja inspiratsiooni nendeltsamadelt inimestelt, kes seda ka meie koolieas tegid. Kui valitsus ei pea haridust piisavalt tähtsaks, siis ei pea nad ka meie laste tulevikku tähtsaks. See tähendab, et nad ei hooli meist ega hakka seda ka tegema, kui me tervikuna ei näita neile, et nemad saavad elu nautida ainult tänu meie raskele tööle.
Tristjan-Erich Karjus
Sinise Äratuse juhatuse liige