Allakirjutanu viibis mõned päevad Tšehhi Vabariigis ning vahendab oma muljeid rahvuskonservatiivse maailmavaatega inimese seisukohast. Igaühel, kes on samas riigis käinud, on õigus nende tähelepanekutega mitte nõustuda, vaatenurk võib erinevatel inimestel erinev olla.
Tšehhi üllatas madalate hindadega (kusjuures keskmine palk on Eestiga enam-vähem samal tasemel). Kuna riigis on kasutusel oma kroon, siis oli hindade ümberarvutamine paratamatu ning siis selguski, et toiduained (ja palju muud) on seal kõvasti odavamad kui siin ning eriti tore oli see, et ka väljas einestamine on vägagi taskukohane.
Tšehhid arveldavad oma krooniga ja kõik näis väga sujuvat, eurot ei tundu keegi ihaldavat. Turist saab igal pool maksta kaardiga, seega pole neil seal mingeid probleeme.
Puudub liiklusterror
Prahas elab umbes sama palju inimesi kui Eestis kokku. Meeldivalt üllatas see, et miljonilinnas puudus täielikult Tallinnat valitsev jalgratta- ja elektritõuksiterror. Neid liiklusvahendeid oli omajagu, kuid erinevalt Eesti pealinnast saab jalakäija Prahas liikuda vabalt ja muretult, pole hirmu, et keegi võib otsa sõita. Liikuritel sõitjad üritavad hoopis ise võimalikult vähe tüli teha. Kuna on ka jalgrattarajad, siis rattad-tõuksid jäid sisuliselt märkamatuks, samas kui öösel olid parkimiskohad neid täis.
Tundub, et tšehhid on selle asja lahendanud eestlastest erinevalt. Tallinnas arvati, et millegipärast on väga progressiivne linnapilt liikuritega üle ujutada (rohepöörde korras) ning siia lasti vabalt ka need pisirollerid, mis sel suvel esimest korda välja ilmusid, aga mille järgi ilmselt vajadust polnud. Eestis on lihtsalt rumal martlaarilik mõtlemine, et millelegi kätt ette ei panda, turule võib kontrollimatult siseneda igaüks, see on justkui turumajanduslik. Aga ei ole, ka kapitalismis on reeglid ja tšehhid on oma pealinna lasknud rattaid ja tõukse just sedavõrd, et nad täidavad mingi niši ära, mitte rohkem ja mitte nii tobedalt, nagu Eestis.
Autodega on Prahas kahtlemata suured probleemid, eriti parkimisega, kuid sellegipoolest on liiklus üllatavalt rahulik ja viisakas, puudub Tallinnale omane närvilisus. Praha on eelisarendanud trammiliiklust, see ulatub praktiliselt igale poole ja trammid on tänavapildis väga tugevalt sees. Ühistransport näibki olevat heal järjel, on ka bussid, trollid ja metroo. Prahas on lihtne liikuda. Vähemalt väliselt võttes puudub linnas rohepöördereklaam.
Erinevalt Lääne-Euroopa linnadest on Prahas julge olla
Linn on väga turvaline, öösel pole mitte midagi karta. Prahas puuduvad täiesti Brüsselile ja teistele Lääne-Euroopa linnadele omased aafriklaste ja araablaste jõugud, mis räuskavad öö otsa ja kellest mööda jalutada on ohtlik. Välismaalasi on Prahas palju, sest linn on Euroopa üks enamkülastatavamaid keskusi, ja külastajad tunnevad ennast seal väga julgelt.
Tšehhis elab välismaalasigi oma jagu, muuhulgas on palju juba sotsialismi ajal saabunud vietnamlasi. Mitte-tšehhe, kes pole ka turistid, näeb Prahas ikka, aga erinevalt Lääne-Euroopast ei jää nad silma mitte agressiivse olesklemisega, vaid pigem ettevõtlusega – puudub see mass mittemidagitegevaid sisserändajaid, need, kes on, tegelevad millegagi.
Eestis on levinud “liberaalne” arvamus, et massimigratsioon on õige ja kui seda veidigi piirata, oled “väike, tige ja endassesulgunud natsiriik”. Tšehhis nii ilmselt ei arvata, näib, et riik on massisisserändest puutumata, kohale on lubatud vaid inimesed, kes tulevadki tööle, midagi looma. Ehk siis välismaalasi ei tõrjuta, aga neid lastakse sisse just nii palju, kui vaja.
Eesti on selles osas täiesti teistsugune, siia lastakse vabalt tulla kõigil ja kui seadusi pole, siis tehakse need või lahjendatakse olemasolevaid. Peaaegu piiramatu sisseränne on Eestis riiklik poliitika ning tööandjad on orienteerunud odavtööjõule, mistõttu Tallinn on juba Rahvaste Paabel. Tšehhidel näib migratsiooniprotsesside üle kontroll olevat. Muide, erinevalt venekeelsetest Tallinnas räägivad Prahas ehitajad, tänavatöölised ja muud ametimehed tšehhi keeles, mis näitab, et töökohad on oma rahva käes.
Tšehhid hoiavad oma keelt ega kummarda võõrkeeli
Tšehhi keelel on riigis tugev positsioon. Näib, et kümnemiljoniline rahvas hindab oma keelt ja hoiab selle positsiooni kindlalt. Ingliskeelseid firmasilte on vähe, kogu avalik info on peamiselt tšehhi keeles ja väga sageli pole ka vaatamisväärsustel inglisekeelset selgitust, mis mõnevõrra häirib. Väljaspool Prahat on peaaegu kõik tšehhi keeles. Teenindajad oskavad üldjuhul inglise keelt, kuid Prahast väljaspool võib ka hätta jääda.
Tšehhid lihtsalt ei tundu olevat anglosaksi keeleruumis nii tugevalt kui Eesti. Hotelli telekanalid on enamuses tšehhikeelsed, ingliskeelseid on vähe, on ka saksa, prantsuse, vene ja ukraina keelega kanaleid, isegi araabiakeelne, aga riik on siiski Kesk-Euroopa keeleruumis.
Siin näib eestlastel olevat mingi alaväärsuskompleks, mis paneb võõraste suurkeeltega arvestama sedavõrd, et need hakkavad riigi- ja põlisrahva keelt lämmatama. Tšehhid on kindlalt oma keeles kinni, kuid saavad samas edukalt hakkama ingliskeelse turistidemassiga. Ukraina lippe mõnes kohas on, kuid sellist sinikollasega liputamist nagu Eestis, seal ei kohta.
Üks mulje ütles ka seda, et Tšehhi hoiab oma loomulikku keskkonda. Eestis ehitatakse “arengu” käigus kõike välja kas modernselt või siis hallis karpide stiilis, mistõttu Eesti muutub üha sarnasemaks nende Euroopa maadega, kus kõik on ühtlane, hall, kõle, olgu need majad, teed või miski muu. Tšehhi säilitab rohkem oma nägu (nagu ka meie lõunanaaber Läti).
Üks omapärane ja Eesti jaoks harjumatu asi: Prahas on vähesed koerad rihma otsas ja sedagi ilmselt peremehe mugavuse pärast. Parkides jooksevad koerad vabalt ringi, ka tänavatel kõnnivad nad vabalt rahvamassi sees pererahvaga kaasas ja tundub, et ükski koer ära ei eksi.
Muljetas toimetaja Jüri Kukk
