Üks kodukoht. Mitu suurt arendust. Ja inimesed, kes tahavad lihtsalt teada, mis nende ümber toimub.
Pärnumaal paikneva Päraküla ja Ermistu kandi inimeste olukord pani mind mõtlema sellele, kui palju me tegelikult ühelt väikeselt kogukonnalt ootame.
Samas piirkonnas rajatakse Kaitseväe varustusladu. Sinna kavandatakse Ermistu kaitsetööstusparki. Ja eraldi on esitatud taotlus tuulepargi planeeringu algatamiseks.
Need on erinevad projektid. Aga nende ümber on üks ja sama loodus, sama veerežiim ning suuresti needsamad inimesed, kelle kodukoht muutub.
Ja siin on minu jaoks oluline mõttekoht. Ma tahan, et Eesti oleks kaitstud. Loomulikult on meil vaja tugevat riigikaitset ja võimet ise oma julgeolekusse panustada.
Aga mida me riiki kaitstes tegelikult kaitseme? Eks ikka oma inimesi. Oma kodusid. Oma maad, metsi ja jõgesid. Seda tunnet, et siin on hea ja turvaline elada ning et see maa on meie oma ka homme.
Seetõttu ei peaks kohaliku inimese küsimus olema probleem. Kui inimene küsib oma kaevuvee, Männiku jõe, müra, looduse või võimalike riskide kohta, ei tähenda see, et ta oleks riigikaitse või Eesti arengu vastu. See tähendab enamasti lihtsalt seda, et ta hoolib oma kodust.
Päraküla Selts on oma küsimustele vastuste saamiseks kasutanud ka kohtuteed. Minu jaoks näitab see eelkõige, kuivõrd oluline on suurte otsuste puhul selge, arusaadava ja kontrollitava info olemasolu ning tunne, et inimesi päriselt kuulatakse.
Tugev Eesti ei tähenda ainult tugevat kaitsevõimet. Tugev Eesti tähendab ka kogukondi, kes tunnevad, et nende kodu loeb.
Kellel on huvi teemaga lähemalt tutvuda, tasub vaadata ka MTÜ Päraküla Seltsi Facebooki lehte. Seal saab tutvuda kogukonna seisukohtade ja küsimustega, mis on nende jaoks olulised.
Sest lõpuks kaitsemegi ju Eestit selleks, et siin oleks hea elada.
Maarja Maranik
sotsiaalmeedia