Kes jälgis pühapäevaseid Eesti peavoolumeedia uudiseid, see märkas, kuidas uudisest “Trump nimetas Venemaad, EL-i ja Hiinat vaenlasteks” sai üsna ruttu uudis “Trump nimetas Venemaad, EL-i ja Hiinat vastasteks”.
Samal päeval vastasid Euroopa Liidu liidrid USA presidendi Donald Trumpi sõnadele, justkui oleks EL sarnaselt Venemaa ja Hiinaga Ameerika Ühendriikide vastane, kinnitusega Euroopa ja Ameerika sõprusest.
“Ameerika ja Euroopa Liit on parimad sõbrad. Kes iganes ütleb, et me oleme vastased, levitab libauudiseid,” kirjutas Euroopa Ülemkogu eesistuja Donald Tusk pühapäeva õhtul sotsiaalmeedias. Eesti peavoolumeedia levitas seega libauudiseid, aga see selleks.
Tegelikult pole Euroopa liidrite sõnad sõprusest sugugi väga siirad. Vastuolud jäävad igal juhul ka võrdsete kaubanduspartnerite vahele alles, sest majandushuvides on küüned ikka enda poole. Hea näide on selles osas Saksamaa, kes tarnib mujale Euroopa Liitu ja väljapoolegi oluliselt rohkem kaupu ja teenuseid, kui ise impordib.
Saksamaa väliskaubanduse ülejääk on juba pikemat aega 7-9% juures, mis on kõvasti rohkem, kui reeglid lubavad, kuid Berliinile keegi Brüsselist selles osas etteheiteid teha ei julge. Väidetavalt sai Trumpil võimule tulles hing täis sellest, et Euroopa elab nende kulul — maksab vähem kinni kaitsekulutusi, ostab vähe Ameerika kaupu, kuid surub sisse omi ja nii edasi. Just nimelt sellisel moel saavadki sõpradest vastased, mis ei tähenda küll vaenlaseks saamist, kuid konkurentsi kindlasti, see aga viib edasi juba enese huvide kaitsmiseni, ja mõnikord jõuliste meetmetega.
Euroopa meedia ajab kogu süü president Donald Trumpi kaela, süüdistades teda justkui sõpruse reetmises, kuigi on ise juba mõnda aega puugi kombel käitunud — nende solvumine on lihtsalt ebasiiras ja ebaõiglane, sest USA president otsustas oma maad pisutki kaitsta. Aga eks suurimad ebaõigluse tekitajad olegi eelistest ilma jäädes suurimad kritiseerijad!
Samas teatas näiteks Itaalia asepeaminister Luigi Di Maio, et Itaalia parlamendienamus hääletab Euroopa Liidu ja Kanada vabakaubandusleppe (CETA) ratifitseerimise vastu, kuna see on neile ülikahjulik, sest vabakaubanduslepe ei kaitse riigi põllumehi ega kaitstud päritolu ja geograafilise märgistusega kaupu.
Siit jõuame ka Eesti poliitikani, kus vabakaubandusleppeid kujutatakse tihti kui ilusaid, õiglasi ja vastastikku kasulikke, ning kes nende vastu välja astub, seda tembeldatatakse ühiste huvide reetjaks. Tegelikult ei tähenda vabakaubandus sugugi seda, et “sina kaupled vabalt, mina kauplen vabalt ja kõik on rahul”. Igal riigil on mingid traditsioonilised majandusharud, mille toodanguga hakkab ta peagi kedagi turult tõrjuma — või siis ronib keegi tema enda turule. See tekitab paksu verd, edasi aga turu kaitsmist ja siis pole see enam päris vaba kaubandus. Mingid reeglid ja piirangud jäävad ja peavadki alati jääma.
Meil endilgi on kogemus Mart Laari valitsuse ajast, mil Eesti põllumajandusturg avati kõigile, sest meil olevat ju turumajandus, kus “turg paneb kõik paika”. Ja panigi — 1990. aastatel võimutsesid Eestis Leedu ja Poola odavamad toiduained, sest seal sai neid odavamalt toota. Eesti põllumeeste käsi aga käis halvasti.
Eks me ole praegugi Lätiga nii sõbrad kui vastased ja seda eriti alkoholi- ja kütuseturul — seal, kus meie kodukootud “majandusmehed” andsid turu käest, korjavad lätlased raha kokku.
Meil armastatakse sageli lausa massohistliku naudinguga öelda, et tasuta lõunaid pole olemas. Miks siis paljud arvavad, et neid leiab riikidevahelises kaubanduses? Ei, oma kasumi pärast võideldakse igal pool, see on majandusreegel ja sõnad suurest sõprusest kaotavad siis igasuguse mõtte.