Tuulikutehullus on jõudnud punkti, kus arendajate ja ametnike senine ühine rinne on hakanud tõsiselt murenema.
Valga vallavolikogu viimase hetke otsus sadu miljoneid maksev tuulepark lihtsalt maha hääletada ja Tallinna halduskohtu karm laks Terviseametile Saarde asjus näitavad, et aastatepikkune pime usaldus roheliste megaprojektide vastu on otsas.
Kui seni vaadati arendajate tellitud uuringuid ja ilusaid müraraporteid nagu püha evangeeliumi, siis kohus ütles nüüd otse välja: oma raha eest tellitud muusika ei ole erapooletu. Riik ei saa elanike tervisest rääkides pugeda skeemitamiste taha, kus ametkonnad lõpetavad järelevalve pelgalt tuuleärikate endi joonistatud tabelite põhjal. Selgub, et kohalike elanike mured infraheli, peavalude ja unehäirete pärast polnudki vandenõuteooria, vaid reaalsus, mida püüti kinni mätsida.
Tundub, et kui tuulesuund on nord, siis nüüd on rahva kord. Kohalikud kogukonnad ja omavalitsused on lõpuks ometi aru saanud, et neil on seaduslik õigus ja jõud see hullus peatada enne, kui ekskavaatorid maasse löövad. Kas tõesti hakkab koitma, et tuul ei puhu enam rahvalt raha ära taskutest? Seni on maksumaksja ja tarbija kandnud topeltkoormust – esmalt nuumatakse arendajaid hiiglaslike rohetoetustega ja seejärel makstakse ulmelist elektrihinda, samal ajal kui meie looduskeskkonda ja elukvaliteeti rüvetatakse.
See tuuletallamine ja olematu baasvõimsusega mängimine on viinud olukorrani, kus miljonid jooksevad vaid ühes suunas. Kuid usalduskrediit on läbi ja skeemid jooksevad ummikusse. Samamoodi edasi minna ei saa. Kas päike hakkab ka varsti taskuid kõrvetama nii, et see hullus lõpeks? Toetuste najal püsti hoitav kaardimajake on igatahes vankuma löönud ja rahva hääl ei ole enam vaigistatav.
Rainis Lipstok