Kui Lennart Meri oli välisminister ja president, võttis ta sageli rahvusvahelistel foorumitel teravalt sõna, sealhulgas Venemaa vastu, ja siis ahhetasid Lääne diplomaadid: kuidas nii otsesõnu võib! Eestlased olid tollal oma ministri ja presidendi üle uhked. Praegu oleme me ise need, kes ahhetavad – poliitkorrektsus on ka siin hävitustöö teinud ja enamik poliitikuid räägib võõraid mõtteid.
EKRE-t süüdistatakse “räigetes sõnavõttudes”, solvamistes, vihaõhutamises ja nii edasi. Tegelikult räägivad rahvuskonservatiivid, eriti Mart ja Martin Helmed, ausalt ja otsekoheselt, aga seda ei peeta enam heaks tooniks. EKRE puhul võib lisada, et sealsete poliitikute käitumise määrab üks tõik: neil on kõrini sellest kahekeelsusest, mis ühiskonnas lokkab, ja ajuti ütlevad nad lausa teadlikult välja, et kuningas on alasti. Nad on kahe jalaga maa peal.
Kõik teised poliitilised jõud hõljuvad roosades pilvedes. Neile meeldib uskuda, et me oleme endiselt e- ja digiriik, teistest peajagu üle, ja et kõik imetlevad meid. Neile meeldib esitleda ennast Ukraina abistamise juhtriigina, mida veab tubli naispeaminister. Neile meeldib uskuda, et me oleme Euroopa Liidus võrdne võrdsete seas. Neile meeldib uskuda, et me oleme NATO vihmavarju all täiesti kaitstud ega pea ise suurt rabelema. Neile meeldib arvata, et võttes üle Läänest imporditud rumalusi, nagu näiteks sooideoloogia või kliimahüsteeria, oleme me “progressiivsed”. Seda roosat pilve võiks lõputult kirjeldada. Eestis ei tunnistata enam eksimisi ega võeta vastutust, eriti riigivõimu poolt.
Tegelikult oleme e-valimistega üksi, või mis veel hullem, koos Venemaaga, sest teised kardavad turvalisuse pärast. Viimane kuu on toonud kaasa tohutult vigade ilmnemisi meie küberruumis. Euroopa Liidus koogutavad peaaegu kõik Eesti poliitikud kaasa sellele, mida neile öeldakse, Eesti huvide eest võideldakse ainult mugavustsoonist. “Uusväärtused”, mida liberaalne-vasakpoolne võimuleer Läänest üle võtab, ulatuvad lausa kuritegudeni, nagu näiteks noorte neidude äralollitamine sooideoloogiaga, mille tagajärjel nad lasevad oma rinnad, naise ehted, ära opereerida. Kliimavõitluse eest peaks meid hoiatama, kasvõi seegi, et rohepöördest on saanud religioon, milles kahelda ei tohi.
Ukraina puhul taome samuti peaga vastu seina, korrates aina: võit, võit, võit… Ukraina kehv seis rindel on pannud paljusid veelgi rohkem ründama neid, kes räägivad ka selle sõja puhul tõtt, kasvõi seda, kui nirusti Lääs tegelikult Ukrainat aitab. Eesti on uhke oma relvade loovutamise üle Ukrainale, aga ei taha tunnistada, et Slava Ukraini MTÜ annetusskandaal ja peaministri abikaasa osalemine Vene-suunalises äris oli ukrainlastele näkku sülitamine. Seda üritatakse kompenseerida põgenike poputamisega, aga desertööre jällegi välja anda ei taheta.
Suurim katastroof on tulemas massisisserände poolelt, kus venestamine on juba lõppemas ning islamiseerumine toimumas. Kui islamiusuliste kogukond kasvas kümne aastaga 1500-lt kümnele tuhandele, siis pole küsimus enam selles, kas Eestis saab toimuma pühasõdalaste esimene terroriakt, vaid küsimus on – millal? Kõik migratsiooniriigid on selleni jõudnud, ka põhjanaaber Soome.
Silmad suleti ka Vene viienda kolonni olemasolu ees, kui lausa tipptasemel nimetati potentsiaalsed vaenlased “meie inimesteks” – nüüd juletakse juba tunnistada, et neid, kel rusikas taskus, on palju. Üks hinnang ütleb, et umbes 400 000 venekeelsest umbes 60 000 ootab Putinit siia ja umbes 10 000 on valmis Eesti vastu relva kätte võtma.
Ka seda loetelu võiks pikalt jätkata, kasvõi maakooolide väljasuretamise võtmes, aga üks on selge – enamik asju liiguvad halvemuse poole, aga Eesti ühiskond elab liiva alla peidetud peaga. Mitte keegi ei liiguta lillegi selleks, et islamiterrorism Eestis ei teostuks. Jah, kapo hoiab kogukonnal silma peal, aga nemad ei reguleeri sisserännet, ja poliitiliselt on selle vastu taas ainult EKRE.
Naastes pilvedes hõljumise juurde võib nentida, et see on väga inimlik. Inimesed ei taha halbu uudised kuulda ja eelistavad olla teadmatuses, lootes, et “meiega seda ei juhtu”. Juhtub, ja kuidas veel! Aga sõnumitoojad hukatakse, nagu praegu toimub EKRE-ga, kes hoiatab, hoiatab ja veel kord hoiatab, aga saab ühiskonnalt sopa kaela: miks te rikute meie roosat unenägu mustade toonidega? Me tahame uneleda, laske meil olla.
Kellelegi ei meeldi kuulda, et ta on silma järgi juurde võtnud; et ta ei anna tööl piisavat panust; et ta käitub teistega halvasti ja nii edasi. Kui süüdistused on ülekohtused, inimene vihastab ja tõestab, et see pole nii. Kui see aga on tõsi, siis hakkab ta tõerääkijat vihkama ja teda poriga määrima (varianti ennast muuta kasutatakse harvemini). See on vastik, aga inimlik. Nii see toimub ka Eesti ühiskonnas.
Kahekeelsusest rääkides tuleb tõdeda, et see on lausa meistriklassi tasemel: võimupoliitikud, kes on majanduse põhja lasknud ja demokraatia maadligi surunud, räägivad suure suuga sellest, kuidas nad kõike parandada kavatsevad – seda, mida nad ise on korda saatnud. Ja pilvedes hõljujad valivad neid aina uuesti ja uuesti, et surmaring ikka edasi keerleks.
Meil on kaks valikut: kas jätkata roosas pilves hõljumist, uskudes, et me oleme kõige-kõige ja et maailm meie ümber on ilus (ainult halbade sõnumite toojad tuleb elimineerida), või tunnistame, et elame ebaturvalises maailmas, riik on kriisis, meil on vaja palju ära teha ja seda saab teha avatud silmadega. Nagu teeb EKRE. “Räige” EKRE.
Uued Uudised