Kui algas Venemaa suuremahuline sissetung Ukrainasse, olid kõik eestlased mõistagi agressiooni ohvri poolel. Neli sõja-aastat on aga palju muutnud.
Tavalised inimesed on endiselt sõdiva Ukraina poolel, sest Venemaa on oht ka meile. See on niiöelda rohujuure tasand.
Teine tasand, ühiskondlik-kollektiivne, on juba nördimapanev. Miks on koolide, haiglate, muuseumide ja muude riigiasutuste embleemidel riiklik-rahvuslik sinimustvalge kombinatsoon asendatud sinikollasega? Me toetame Ukrainat, aga me ei ole Ukraina, me oleme Eesti.
Siin on tegu juba enese mahasalgamisega. See on kollektiivne psühhoos, kampaania, kohustuslik väidetava patriotismi demonstreerimine. Väheusutav, et see on siiras. Ukrainale selline asi samuti kasuks pole, sest see lõhestab eestlasi Ukraina kontekstis – neid inimesi, kellele Eesti oma sinimustvalge on ikka veel kallis, on omajagu.
Kolmas tasand on riiklik, poliitiline ja ideoloogiline ja seal ei ole miski enam mustvalge. Ukraina-teema tõi kunagi Kaja Kallasele (ja Putinile) populaarsuse ja selle teemaga hoiab Reformierakond ennast täiesti kokku kukkumast, kus nende populaarsus langeks Eesti 200 tasemele.
Maailma kontekstis võib öelda, et Lääs on Ukrainale andnud just nii palju, et ta ei kaotaks, aga liiga vähe, et ta edukas oleks. See fakt räägib samuti enda eest.
Meedia on hakanud palju asju vaikselt paljastama. Näiteks kirjutab mõjukas Ühendriikide ajakiri ning digitaalne uudisteportaal Foreign Policy: “Välispoliitikale ja rahvusvahelistele suhetele spetsialiseerunud staažika USA mõttekoja Välissuhete Nõukogu (CFR) teadurid Liana Fiks ja Paul B. Stairs nentisid, et mida nõrgemaks muutuvad Washingtoni atlandiülesed garantiid, siis seda tugevamaks muutub Brüsseli otsene sõltuvus Kiievi lahingupotentsiaalist.
See sunnib Euroopa eliiti liikuma niiöelda koormajagamise uude etappi, kus peamiseks küsimuseks on hind, mida Euroopa peab maksma oma kaitse eest Ukraina käte läbi.”
Siin on otse ära öeldud, et Ukrainas käib globaalne konflikt, kus kõigil on oma huvid ning jutt mingist rahvusvahelisest õiglusest on vaid suitsukate. Euroopa kasutab Ukraina kannatusi kilbina, ukrainlaste endi huvid on teisejärgulised.
Kaks uudist AFP-lt on samuti paljastavad. Esiteks, “Saksamaa prokuratuur teatas neljapäeval. 2. juulil, et Ukraina riik tellis 2022. aastal pommirünnaku Venemaad ja Euroopat ühendanud Nord Streami gaasitorudele, mis raskendab Kiievi ja tema peamise sõjalise toetaja Berliini vahelisi suhteid.
Sabotaaž, mille eest keegi pole vastutust võtnud, hävitas neljast Läänemere põhjas asuvast gaasijuhtmest kolm ja paiskas atmosfääri tohutu hulga metaani.”
Kui keegi julges veel mõne aasta eest väita, et rünnaku taga olid ukrainlased, tembeldati ta ruttu Kremli-meelseks libauudiste levitajaks. Sama sildi said veel hiljaaegu need, kes levitasid videosid kaadritega, kus Ukraina jõustruktuurid püüavad üsnagi vägivaldselt sõjaväeteenistuste eest kõrvalehoidjaid.
Nüüd vaevad WSJ analüütikud Venemaa ja Ukraina inimkaotusi ning nendivad, et Ukraina on raskemas seisus, neil on inimesi vähem ja rindeleminek ei ole pärast nelja-sõjaaastat enam populaarne, mistõttu riik kasutab selleks jõuvõtteid.
Need faktid räägivad lihtsalt seda, et Ukraina sõjas pole enam miski mustvalge ning ka info pole enam objektiivne. Meilgi ju väidab “parempoolne” Rainer Saks juba aastaid, et Venemaa kukub kohe-kohe kokku ning viimases üllitises kirjutab ta, et Venemaa teeb laastavaid rünnakuid Kiievile “meeleheitest”.
Ukraina on Venemaale küll naftatööstuse purustamisega palju meelehärmi põhjustanud, kuid lihtsat tuima agressiivsust “meeleheitega” põhjendada on naiivne, seda enam, et ka Ukraina tunnistab: “Olukord Kostjantõnivkas on keeruline.” Jutt käib strateegiliselt tähtsast linnast, mis avaks teeb Kramatorski ja Slovjanski suunal ehk Donbassi kahe oblasti täielikuks vallutamiseks. Venemaa vallutas (nagu ta väidab) Kostjantõnivka puhtalt meeleheitest?
Üks analüütik aga ütleb, et ukrainlastel on küll kelle vastu sõdida, aga pole mille eest. Neil on üdini korrumpeerunud riik ja nüüd siis homoparaadid Kiievis. Kes teab, kui sovjetlikud ja homofoobsed on endise Nõukogude Liidu slaavlased, see mõistab, et ukrainlastel ei pruugi olla motivatsiooni “pedede” pärast surma otsima minna.
Ukraina ümber toimuvas on meeletult palju allhoovusi, kasvõi selle kaudu, et suured petuskeemid pesitsevad Nigeeria asemel nüüd rohkem Ukrainas – meile aga söödetakse ette vaid pisaraidnõrutavaid narratiive ja usutakse, et sellest piisab ukrainlasi armastama panemiseks.
Uued Uudised