Eesti rahvas on liberaalses ühiskonnas elades oluliselt juhmistunud, mida näitab kasvõi ükskõikne suhtumine marksistlikku sooideoloogiasse ja rohepöördesse ning see mandumine on levimas vähkkasvajana igale poole.
Võimupoliitikud Alar Karis, Margus Tsahkna, Kristen Michal, Hanno Pevkur ja teised jätkavad endiselt Ukraina teemal ülistuskõnesid, aga sellest ei maksa välja teha, nemad elavadki oma mullis, utoopilises paralleelmaailmas. Tavakodanik ja lihtinimene peab oma talupojamõistuse taastama.
Ukraina sõda on kestnud juba peaaegu kolm aastat ja selle pikkus hakkab lähenema poolele Teisele maailmasõjale. Sanktsioonidest, abipakettidest ja hukkamõistudest hoolimata edeneb Venemaa rinnetel edasi ning Ukraina võidu asemel on küsimärgi all juba tema püsimajäämine.
Kogu läänemaailm on enam kui kaks ja pool aastat pasundanud sellest, kuidas ta on Ukrainaga, abigi on antud omajagu, aga mida me ei näe, on Ukraina võit Venemaa üle, täpsemalt ehk agressiooni tagasitõrjumine. Igat mõistusega inimest paneks see küsima: mis siis valesti on, kui kogu läänemaailma toetatav Ukraina ei suuda enam agressorile vastu seista?
Põhjusi on palju. Aastakümneid heaoluühiskonnas elanud Lääs kardab tuumasõda. Lääneriigid on pärast “raudse eesriide” langemist ennast, oma armeesid ja sõjatööstust lammutanud, mistõttu ei ole neil võimekust Ukrainat piisavalt aidata. Sanktsioone põevad lääneriigid samamoodi nagu Venemaagi – eriti maagaasipuuduses, ja neis pole oldud järjekindlad. Erinevad poliitilised jõud suhtuvad läänemaailmas sellesse sõtta eri moodi, paljud jätkavad salaäri Venemaaga jne.
Ja muidugi peamine: Lääs on võidurelvastunud abordiõiguse ja vikerkaarelippude, mitte rakettide ja droonidega – ilmselt on “liberaalsed väärtused” peletanud väga palju potentsiaalseid liitlasi traditsioonilise ühiskonnaga riikide seast ja need on praegu Venemaa ja BRICS-i taga.
Üks on selge: Lääs on näidanud võimetust toetada oma liitlast piiril Sarmaatiaga. Ükspuha, mida lääneriikide, sealhulgas Eesti liidrid ka ei räägiks, abi Ukrainale pole olnud tõhus, see on olnud ebapiisav ja paljuski on see tingitud sõnade ja tegude lahknevusest. Ajas ju ka Kaja Kallas ennast puhevile suure Ukraina kaitsjana, aga ei suutnud enda algatatud initsiatiivi “Miljon mürsku Ukrainale” lõpuni viia, jäädes pool tänavu kevadeks lubatud kogusest võlgu. Lääne toetus Ukrainale pole olnud “päris see”, kuskil on tugevad vastusuunalised hoovused, mis on viinud olukorrani, kus Vene armee hõivab üle päeva mõne Ukraina küla.
Kui algas Venemaa agressiooni Ukraina vastu, läks Eesti ühiskond kaasa pinnapealse kampaaniaga, mis seisnes sinikollaste lippude heiskamises ja enda Ukraina patrioodina näitamises, anti ka enda arvelt relvi ja annetati, kuni Johanna-Maria Lehtme selle algatuse põhja lasi, ning kui peaministri pere jäi ida-äriga vahele ja siia koondunud Ukraina desertööre välja ei antud, läks kõik just seda teed, millest on jutt. Lääs kas ei oska, ei taha või ei suuda vastu astuda relvis vaenlasele, ta on täiesti ära nõrgestatud kliima-, soo-, rände- ja muudest ideoloogiatest ning abi Ukrainale on olnud vaid pelk asendustegevus.
Selleks, et Ukraina sõda lahenduseni viia, peaks rohepöörde vähemalt pausile panema, tagama Läänele odava energeetika fossiilkütuste baasil, sellest tulenevalt saaks rohkem raha paisata Euroopa relvatööstuse arendamisele ning Ukraina saaks paremini toetatud. Hetkel aga poob Lääs kõik oma võimalused kliimameetmetega kinni, samas kui Venemaa ning tema otsesed ja kaudsed liitlased hoiavad ennast “vormis” fossiilkütustega ega vaeva ennast ahistava kliimapöördega.
Ukrainas on olukord kehvake, aga rahust rääkimine on endiselt patt, see tohib tulla vaid pärast suurt võitu Venemaa üle. Aga kui seda võitu ei tulegi, kui Lääs pole võimeline ja Ukraina suuteline seda tagama? Siin on mõttekoht, mida ei saa lahendada Kremli agentideks sõimamisega, sest s…tt on silme ees, kui ausalt väljenduda.
Eesti rahvas peaks naasma talupojamõistuse juurde ja seadma esiplaanile vaid selle, mis on oluline meie rahvusriigi ja eestluse püsimisele ja ellujäämisele.
Uued Uudised