Ukrainlaste vapper võitlus oma kodumaa eest ja samaaegne NATO liitlaste relvaabi on nurjanud Putini vallutamisplaanid, aga piirangud relvaabis on kahjuks piiranud ka Ukraina võimalust sõda otsustavalt võita.
Putini roostetanud tuumamõõga täristamine millegipärast ikka veel kohutab Ameerika Ühendriikide ja Euroopa poliitikakujundajad ja nad ilmselt ikka veel hellitavad ebarealistlikku lootust jõuda kokkuleppele läbirääkimiste teel.
Näib, et NATO liitlaste, eelkõige Saksamaa ja vähemal määral ka USA eesmärk pole Ukraina võit. See näib pigem olevat hoolitseda selle eest, et kumbki pool ei kaotaks.
Eriti Saksamaa on näinud kurja vaeva, et piirata Ukrainale võiduks vajaliku relvastuse tarnimist. Saksa kantsler Olaf Scholz üritas takistada Saksamaal toodetud Leopardi tankide üleandmist, kuid õnneks USA sekkus. Samuti on Saksamaa takistanud plaani varustada Ukrainat lahingulenukitega, mis on vajalikud edukaks rünnakuks.
Kindral Valeri Zalužnõi, Ukraina relvajõudude ülemjuhataja ütles oma 28. juuni intervjuus Washington Post ajelehele, et Ukraina vasturünnaku kiiremaks edenemiseks vajab riik rohkem kõiki relvi, sealhulgas hävituslennukeid. Ta väljendas pettumust, et kuigi tema suurimad toetajad ei alustaks kunagi pealetungi ilma, et nad kontrolliks õhuruumi, ei ole Ukraina ikka veel saanud kaasaegseid hävituslennukeid.
Olles vastumeelselt pakkunud F-16 hävitajaid, mis aitaks Ukrainal kontrollida oma õhuruumi, teatas Ameerika kaitseministeerium, et esimesed lennukid oleks ehk saadaval sügiseks, mil praegune Ukraina vasturünnak võib olla hääbunud.
Paar F-35 lahingulennukit suudaksid tõenäoliselt domineerida kogu Ukraina õhuruumi. Neid on USA senini tarninud neljale NATO liitlasele ning Iisraelile, Austraaliale, Jaapanile ja Koreale. Veel nelja riigi tellimine ootab täitmist. Tõenäoliselt Ukraina neid ei saa.
Venelaste arvuline ülekaal
Vene sõdurid on demoraliseeritud, viletsalt treenitud ja saamatult juhitud, aga vaatamata nende lüüasaamistele lahinguväljal on venelastel ikka veel suur ülekaal sõdurite arvus, relvastuses ja laskemoonas, eriti kahur- ja lennuväes. Koos nende laiulatuslike miiniväljadega on see takistanud ukrainlaste vasturünnakut ja tekitanud Ukraina sõduritele märkimisväärseid kaotusi. Kindral Zalužnõi oma 30. juuni intervjuus Washington Post ajalehele, kurtis et Ukraina sõdurid peavad maksma vere hinda iga vabastatud ruutmeetri eest.
Niihästi Vene kui ka Ukraina langenute täpset arvu on raske tuvastada, aga näib, et venelaste kaotused on olnud umbes kolm korda suuremad kui ukrainlastel. Kui ukrainlastel oleks vajalik raskerelvastus, pikamaaraketid, sõjalennukid ja küllaldaselt laskemoona võiks venelaste kaotused olla kümme kuni viistest korda suuremad, nagu saavutasid vene vägede vastu soomlased Talvesõjas ja eestlased Sinimägedes.
Musta Mere blokaad
Ukraina õhutõrje, eriti Kiievi ümbruses, on arenenud kiiresti, aga 19. juuli massiivne raketirünnak Odessale näitas, et on veel küllalt ruumi paremuse poole. Õhutõrje ei suutnud kõiki allveelaevadelt heidetud Kalibri rakette hävitada. Lisaks Odessa ründamisele suurendasid venelased oma Musta mere laevastikku 14 laevani, ilmse eesmärgiga takistada Ukraina vilja eksporti. Ilmselt on rünnakud füüsilise infrastruktuuri vastu, mis võimaldasid Ukraina nisul, maisil ja söögiõlil rahvusvahelistele turgudele jõuda, mõeldud Ukraina majanduse purustamiseks ja näljahäda käivitamiseks. Päev pärast rünnakut Odessale tõusis nisu hind maailmaturul umbes 10 protsenti.
26. juulil, pärast vastloodud Ukraina ja NATO Nõukogu kohtumist teatas NATO peasekretär Jens Stoltenberg, et allianss kavatseb tugevdada julgeolekut Mustal merel pärast seda, kui Venemaa taganes Musta mere teraviljaalgatusest. NATO pressiteade, mis avaldati pärast nõukogu kohtumist, selgitab, et tugevdatud julgeolek põhineb peamiselt luuretegevusel, kasutades mereväe lennundust ja mehitamata õhusõidukeid.
Rünnak on kõige parem kaitse
Palju tõhusam Odessa kaitseks ja blokaadi hävitamiseks oleks rünnak vene Musta mere laevastikule. Pealveelaevade hävitamiseks vajab Ukraina lisaks varem saadetud Harpoon rakettidele, mida nad kasutasid juunis edukalt kahe vene laeva uputamiseks, rakette, mis on suurema laskeulatusega ja täpsemad, nagu näiteks Lockheed Martin AGM-158C pikamaa laevade vastaseid rakette.
Allveelaevade leidmiseks on vaja aktiivseid ja passiivseid sonari andureid ning hüdrodünaamilise rõhulaine, magnetilisse anomaalia ja infrapuna detektoreid. Hävitamiseks on vaja kas prantslaste F21, USA Mark 54 või vene Shkval torpeedosid. Kasulikud oleks ka USA RUM-139/RUR-5 allveelaevade vastased raketid.
Kui Ukraina neutraliseeriks vene Musta mere laevastiku, võiks ta jälle käivitada nisu, maisi ja toiduõli ekspordi, mis aitaks taastada Ukraina majandust, alandaks pärast vene rünnakut tõusnud toidu hindu maailmaturul ja abistaks näljahädas vaevlevaid Aafrika riike.
Lootuse sädemed
Fakt, et Ukraina vaprad vabadusvõitlejad on suutnud alandada vene relvajõude, mida peeti enne Putini „spetsiaaloperatsiooni“ võimsuselt maailma kolmandaks, võimuselt teiseks Ukrainas, annab lootust kõikidele rahvastele, kelle arvel Putin on lubanud taastada nõukogude impeeriumi „hiilguse.“
Selle peale vaatamata, et Ukraina toetajad pole ikka veel nõustunud andma Ukrainale relvastust, mis aitaks Ukrainal sõja otsustavalt võita, suudab Ukraina siiski järjekindlalt ja massiliselt hävitada vene tanke, kahurväge, lennukeid, muud varustust ja ka juhtimisposte, kütusehoidlaid ning laskemoona ladusid. Putin on sunnitud laiendama mobilisatsiooni, et asendada sadu tuhandeid lahingus hukkunuid.
Kõige rohkem lootust annab see, et Putini diktatuuri savijalad on hakanud mõranema. Kuigi ka ta järglane võib olla impeeriumimeelne šovinist, lõpetaks Putini kukutamine tõenäoliselt siiski nõukogude impeeriumi „hiilguse“ taastamise plaanid ja annaks võimaluse Eestile ja teistele Venemaa naabritele nautida julgeolekut ja rahu.
Jüri Toomepuu