Olen üks neist Eesti inimestest, kes ütleb võimulolijate kohta: “See pole minu valitsus!” Ma ei austa neid inimesi, kes tegutsevad Stenbocki majas, ma ei toeta neid, ma ei aita neid ja ma ei aktsepteeri enamikku nende otsustest, jäädes samas kodanikuks ja oma maa patrioodiks.
Alles hiljuti väitis üks minister, oli see siis Tsahkna, Pevkur, Michal või veel keegi, et Eesti toetab Ukrainat võiduni. Mina toetan Ukrainat samuti läbi ja lõhki, aga meie võimupoliitikute vastavasisulised avaldused ajavad südame pahaks. Sellisest õõnsast loosunglikust suhtumisest sai minuvanustel kõrini juba Nõukogude ajal.
Suhtlesin jõuluajal mitme toreda ukrainlasega, kes on kodumaal riiki kaitsmas, kas rinnetel või tagalas. Kui nende usaldus võita, räägivad nad asju, mida juba ka peavoolumeedia julgeb tunnistada. Üks on see, et Ukrainale antav abi ei jõua rindele. Jutt käib ennekõike varustusest, mis peaks rindemeeste ja -naiste elu kergemaks muutma.
Need inimesed räägivad sellest, et ka sõdides on Ukrainas tohutu korruptsioon, neile antav abi kaob suures osas mustale turule ja seda teeb suures osas seltskond, kes on võimul ja sellele ligi pääseb. Ukrainlased on vihased ja kibestunud, sest nemad valavad verd, mingi kamp aga varastab ja rikastub. Mõistagi on see võitlejaid demoraliseeriv olukord, aga tundub, et korruptantidel on seljatagune, kui nad julgevad sõdivat riiki varastada.
Eesti aga loobib raha sellesse hundikurku, nii Lääne pankade laene garanteerides, sõjaajal taastamistöid tehes kui ka sinna abivahendeid saates – ja sellest suur osa kaob “Slava Ukrainisse”, kus Lehtmed ja Vaskivid seda vasakule toimetavad. Eesti ei arvesta sellega, et ka riiklik süsteem on seal vargaid täis ja seda on võimatu kontrollida, kas Eesti poolt taastatud silla või kooliga ei rikastunud ka mingi kohalik vürst.
Ukraina patrioodid sõdivad, sest enamik neist on kaotanud lähedasi, aga neil on lootus kadunud, enamik tahab vaid Venemaad tõrjuda, et nood lõplikku võitu ei saaks, aga nad ei looda. Nad ütlevad, et tahaks nii väga rahulikku taeva alla ja kui sõda lõpeb, siis nad lahkuvad kodumaalt. Nad ei usu oma riiki, mis ei suuda ka sõjas varastamisest hoiduda.
Ja sellist riiki lausa veetakse Euroopa Liitu. Ükspuha, kuidas sõda ka ei lõpeks, ei vasta Ukraina kuidagi “eurostandarditele”. Ilmselt seotakse Kiiev nii käsist ja jalust, et suveräänsusest ei jää grammigi alles. Selline tuleb võidu või pigem ellujäämise hind.
Värgid, Mihkelsonid, Pevkurid, Tsahknad ja Michalid võivad Ukrainas käia, nad võivad ka sõda näha, aga nad ei näe seda, mis toimub kulisside taga, selle näitamisest pole huvitatud ka ametlik Kiiev. Nii lahmib Eesti ja lahmib Euroopa Liit Ukrainasse meeletu raha, aga venelane liigub ikka edasi. Ainus, kuhu raha tasub panna, on relvad, sest Leopardi või Patriote naljalt pihta ei pane, aga neid jälle ei taheta ukrainlastele anda.
Naastes Eesti Ukraina-poliitika juurde tuleb möönda, et võimupoliitikute mistahes Ukraina-jutud on juba ammu usutavuse kaotanud. Võidukasse sõja lõppu ei usu ju isegi Ukraina patrioodid ise ja kui seda hekseldab mõni Tsahkna-sugune, kelle enda erakonnakaaslane Lehtme varastas Ukrainale mõeldud annetused, mõjub see eriti koomiliselt ja Ukrainas ilmselt ka vihastavalt. Ukrainlaste pettumust Läänes vahendab isegi meie peavoolumeedia.
Kui midagi mõistlikku öelda pole, võiks Ukraina-teema üldse Eestis maha võtta – las ukrainlasi aitavad need, kes teevad seda reaalselt. Poliitikute võltspatriootlik ja võltspositiivne jutt (pigem möla) ajab vihale. Meil endilgi laamendab omaenda lävel Vene varilaevastik ja sealgi kostab juba läbi ERR-i uudiste seisukoht, et me ei saavat tegelikult midagi teha. Kui ei saa, siis lahkuge võimult ja laske riiki valitsema need, kes tahavad, oskavad ja saavad.
Jüri Kukk, toimetaja