Eesti poliitikas on juba tavaline see, et metsa raiudes lendavad laastud ja lõpuks jääb laanest järele tühermaa. Nüüd sai see kinnitust, kui angerjamaimude ümberasustamisel juhtus inimlik lohakus või viga, kuid selle tagajärjel tekkinud skandaali järel tahetakse kogu angerjakasvatus hävitada. Üks asi on kellegi vastutus juhtunu eest, sootuks teine aga algatatud hävitustöö kalanduse ühe sektori kallal.
Seda veab „kahesajataja“ Igor Taro, kes kutsub Riigikogu keskkonnakomisjoni esimehena angerjatega „lõppu tegema“. Kurb on see, et Taro on Setomaa mees, kes peaks teadma, kui laastavalt mõjub kohalikult kogukonnalt elatise äravõtmine. Aga ilmselt saigi ta millegi sellise heakskiitmise eest Põlva volikogu esimehena umbusalduse. Lisaks aga on Taro Eesti 200-s ilmselgelt nakatunud kliimahullusesse.
See, mis juhtus angerjamaimudega, on ilmselgelt kellegi viga, valearvestus või lohakus – räägitakse sellest, et kalade jaoks mõeldud autopaaki oli vaja lisavett ja loomuliku järvevee asemel pandi sinna kraanivett, mis uimastas maimud. Oli kuidas oli, aga rohefanaatikud on nüüd saanud tuule tiibadesse, et lõpetada angerja kui „võõrliigi“ ja „suletud süsteemi tõttu tagakiusatud vähemuse“ taastootmine Eesti veekogudes.
Rohehullud võivad rääkida mida iganes, aga angerjal on Eesti kalanduses ülitähtis roll. Võib öelda, et ta on kalurite jõukuse allikas ning tema ümberasustamine ja väljapüük on Eesti kaluritele juba traditsioon, mida nüüd tahetakse hävitada. Võrdlusena on angerjas kaluritele nagu raps põllumehele, mille kasvatamine tagab maaharijatele alati sissetuleku, sest õlikultuur üldjuhul ei ikaldu.
On rumal jutt, et Võrtsjärve kalavarud toidaksid ka ilma angerjata kohalikud kalamehed ära – koha, latikas, haug ja teised liigid ei annaks sellist tulu, nagu angerjas. Selle kala roll on suur nii tavalisel toidulaual kui gastronoomias. Angerja kadumine annab raske löögi kutseliste kaluritele ja suretab piirkonniti välja maaelu, kuid mõjutab ka toidulauda.
Võrtsjärve piirkonnas on umbes 60 kaluriperet, kes saavad kalastamisest ja eriti angerjapüügist elatist. Kui angerjas kaob, peavad paljud neist tegevuse lõpetama, aga see ei mõjuta ainult nende peresid, vaid kogu piirkonda. Võrtsjärve-äärsed kalurikülad, eriti Valma, on kalastamisest jõukuse saanud ja kujunenud sealseteks maaelu keskusteks.
Kui näiteks Valma kalurid peaksid pillid kotti panema, siis pole neil sealkandis suurt midagi teha ja asula hakkab hääbuma. Asemele pole midagi anda – põllumajandus hääbub niigi ja ka turism saab tagasilöögi. Kui sõita tänases Valmas ringi, siis näeb, kui eksootilise külaga on tegu: kalasadam on tõeline vabaõhumuuseum, mis tõmbab ka turiste, kes tulevad sealsesse Järveveere puhkekeskusesse. Oluline on see, et Võrtsjärve läänekallas on suhteliselt soine ning järv madal ja kivine, seega veega seotud lõbusid on turimiarendajatel seal raske pakkuda. Ning kalastus võibki jääda vaid järvemuuseumi teemaks…
Angerja kadumine-kaotamine Võrtsjärvest oleks raske löök Mulgi- ja Tartumaa ettevõtlusele ja kogu maaelule. Kõige hullem on see, et lisaks niigi olematule regionaalpoliitikale visatakse ka kalandus rohehulluse altarile.
Mõned teemad tahavad veel ülerääkimist. Angerjamaimude soetamine (ja hiljutine ümberasustamise ebaõnnestumine) ei toimu maksumaksja rahakoti arvelt, vaid seda rahastavad kalurid ise püügiõiguse tasuga, mis varem läks KIK-ile ja sealt tuli nagu „riigi toena“ tagasi angerjamaimu ostmiseks. Ja Võrtsjärve valgala ei ole suletud ruum, märgistatud angerjaid on teel Sargassosse leitud Läänemerest, seega pääsevad nad ka rändeteedele. Ennekõike on nad olulised Eesti kalandusele, maaelule ja inimeste hakkamasaamisele.
Maaülikooli teadlased ütlevad, et Võrtsjärves on angerja populatsioon looduslikult alati olemas olnud ja see on angerjale soodne kasvukoht. “Kui siia ümberasustamise lõpetame, siis aja jooksul kohalik populatsioon hääbub, sest loomulikul viisil klaasangerjas tõenäoliselt enam Läänemerest Võrtsjärve ei pääse. Seega jääb kasutamata Võrtsjärve kui elupaiga potentsiaal toota uusi angerjaid,” tõdesid nad.
Jüri Kukk, toimetaja
Sakala maaeluajakirjanikuna kajastas autor Võrtsjärve muresid ajalehes aastatel 1999-2010.