Riigikeele staatuse langus ja madal kultuurhariduse tase on Eesti Vabariigi moraalse allakäigu peamised põhjused. On viimane aeg mandumine peatada.
Loomulikult oleks pidanud seda tegema 30 aastat tagasi. Üle minema riigikeelsele haridusele, sest paralleelmaailma pidamine tekitab korvamatut kahju.
Poliitikud istuvad pea kodumaa õilsa mulla all ega märka mitte midagi. Räägivad, kes kellega käima hakkab või kaklevad liivakastis sinise kühvli pärast. Piinlik on lugeda neid sisutuid sõnavõtte. Asugem asja juurde.
Niisiis, palju varem oleks tulnud üle minna eestikeelsele… ei, mitte eesti-, vaid riigikeelsele haridusele. Eesti Vabariik on ainus riik maailmas, kus eestlastel on põlised õigused. „Tamula Vanake” on 6000 aastat vana.
Ka see kujuke jutustab meie lugu. Koolide kultuurhariduse tase pole aga kaugeltki nii piisav, et lapsed oma juuri ja sellega seonduvaid põlisväärtusi mõistaksid. Nõrgalt õpetatud väärtused on kandunud kehvast haridusest avalikku ellu ja paljude inimeste meelelaadi. Meie väike ja ilus rahvusriik näitab ennast laulupidude aegu.
See on riik, kus eesti pere elab ka oma igapäevaelu keset puhast Eesti loodust ja kasvatab eesti lapsi. Kus teised rahvad austavad meie ühist suhtlusruumi.
Naivism? Kahjuks küll, sest kala mädaneb…teate küll, kust. Meie igas mõttes kehvakesed valitsused ei ole taganud isegi meie esimest põhiõigust. Suhelda oma koduriigis riigikeeles. Muukeelsus ja okupantlus vohab. Meil on ju Keeleinspektsioon, seletatakse hädiselt.
Keelekontrolli asutust hoitakse alamehitatuna, lubades kõigil, kel vähegi ignorantsi, keeleseadusega suvaliselt ümber käia.
Rahvaalgatused laseb praegune riigivõim samal päeval peldikupotist alla, olgu seal või 100 000 allkirja. Kala mädaneb edasi. Ikka peast.
Millest alustada? Kõigepealt peab Eesti riik üle minema riigikeelsele elule. Korda tuleb teha haridusprogramm, Eesti Kultuurilugu sisse viia igasse kooliastmesse, esialgu lektorite loengusarjadena. Alustada uhkest rahvapärandist ja selle tähtsusest. Panna meie siinne eksistents pikemasse perspektiivi.
Praegune hale süsteem näeb meie lugu heal juhul ajast, mil me olime orjad ja töötleb meisse sedasama mentaliteeti. Muinasaega, maailma üht suurimat rahvaluulekogu, ärkamisaega…, seda kõike justkui polekski. Meil peaks olema selgroogu oma kodu nii puhtaks küürida, et me ise siin ennast hästi tunneks.
Tsaariaegu keelas tollane võim Eestis saksa keele rääkimise lausa ära, seesugune plekitahvlile trükitud silt on tallel Viljandi muuseumis. Sest käis sõda ja sakslane oli vastik. Praegu on üks teine riik väga-väga vastik, aga meie siin peame võitlust üha rohkem venestuva Eestiga. Nonsenss!
Esimeses Eesti Vabariigis käis elu eesti keeles ja kõik rahvuslik oli uhkuse asi. Praegu peaks meil kirjade järgi olema sellesama vabariigi järg. Moraalne allakäik muudab aga selle nukraks paroodiaks. Ühe suure uhke majaga eesti kooli 10. klassi õpilased ei teadnud, kes on Juhan Liiv… On tunne, et keegi teeb seda meiega. Inetut nalja. Meiega ja kõigi teistega. Armetu riiklik süsteem ei toeta näiteks ka muu emakeelega inimeste jätkuharidust.
Hoopis vastupidi, nullib selle ära. Ka neil, kel on motivatsioon täiesti olemas ja keelekursused käsil või läbitud. Sest kasutama nad riigikeelt ei hakka. „Peale kursusi ei ole eesti keelt enam vaja”, ütlevad paljud. Sest Eesti riik, omavalitsused, asutused ja ettevõtted ümbritsevad neid jõuliselt vene keelega. Kõige suuremad vead jooksevad sisse riigi (ja omavalitsuste) tasandil.
Kui avalikes asutustes kõlaks ainult puhas ja ilus riigikeel ja kehtiks keeleseadus, motiveeriks ja sunniks see ettevõtteid samal viisil käituma. Miski ei õpeta keelt paremini kui vajadus ja keskkond. Aksioom!
Lödipükslik keelepoliitika riigi- omavalitsuste jne tasandil maksab meile jõhkralt kallist hinda. Kursustel ja keeletundides kulutatu läheb sõna otseses mõttes tõlkes kaduma. Tekib küsimus, miks.
Normaalsetes riikides õpetatakse riigikeelt ja antakse aeg, mil see peab (vastavalt töö jne vajadusele) selge olema. Kui sa tahad riigi (linna, omavalitsuse) elus osaleda, teed seda riigikeeles.
Kõik erinevad rahvused räägivad avalikes ruumides omavahel riigikeelt. Elementaarne. Aga mitte Eestis. Miks?
Jätan artiklis inglise keele teema praegu meelega kõrvale, see on Euroopa Liidu ühiskeel. Räägime okupatsiooniaja mentaalsest jäänukist. Meie kõikvõimalikud asutused tormavad alandlikult, vene keel kandikul, igale kohalikule muulasele vastu,
justkui karjudes ja anudes: oleme mõnuga teie jalamatt! Teil ei ole vaja seda mõttetut eesti keelt! Ärge praktiseerige! Ärge kasutage! Siin on teile kõik vene keeles olemas!
Ametlikud telefonid, ametnike suhtlus, arstiabi, riigi ja omavalitsuse dokumendid… Kõik. Požaaaaaluista!
Me oleme ülirikas riik (omavalitsus, asutus, ettevõte) ja jaksame pidada venekeelset paralleelriiki (lisaks maksame meeleldi kinni ka venekeelse riigi- ja kohaliku meedia, ja isegi vene erameedia. Ja muide, kui eestikeelseid kultuurivaldkondi hoolega kärbiti, jäi vene erameedia miljon puutumatuks). Et, jumala eest ei tekiks motivatsiooni riigikeelt õppida!
Asutused-ettevõtted, kelle kodulehe nurgas lehvib agressorriigi lipp, peaksid häbi tundma ja selle sealt viivitamatult koristama! Ettevõtted, kes nõuavad teeninduskeelena vene keelt, rikuvad labaselt seadust! Aga see toimub! Siin on midagi väga mäda.
Vene keelele on kunstlikult tekitatud teise riigikeele õigused. Eesti Vabariigi põhiseaduses ei ole teist riigikeelt. Kes siis andis vene keelele need õigused? Kes ja millal selle otsustas?
Tallinnas teame liigagi hästi, kes pealinna ära venestas ja mida Ajutine (linna)Valitsus ei ole suutnud üldse muuta. Kes aga vastutab riigi tasandil?
Kõige jõhkram demagoogia toimub hariduses. Ühest otsast läheme üle eestikeelsele haridusele, paneme sinna üüratu raha (sest vene koolidele makstakse väga palju suuremaid summasid) ja teisest otsast, niipea kui kool läbi, hävitame tulemuse päevapealt ära!
Isegi riigitelevisiooni saatetiimid arvavad, et pole vahet, mis keeles intervjueeritavad suhtlevad. Nende arust sobib eesti vaatajale vene keel. Umbkeelne Dusja Ihvist, kes on siin 80 aastat elanud, peab meile sobima.
Oleks ju veider kui seesama Dusja elaks Espoos ja vastaks Soome televisiooni reporterile vene keeles. Aga meil on see normaalne? Ei ole. Kui siinne põliselanik pole suvatsenud omandada riigikeelt, pole tal meie ellu ega ekraanile asja!
Ja siis tuleb Haridusametist „uudis”, et vene koolide lastel puuduvat motivatsioon eesti keelt õppida, et see on kole suur probleem! No anna ametnikele mõistuse abi!
Millegipärast arvasid varasemad haridusministrid järjepanu, et vene haridusasutustega nemad tööd teha ei viitsi.
Nad ei süvenenud kordagi neis koolides õpetatava sisusse. Nad ei nõudnud isegi seda, et eesti keele õpetajad riigikeelt oskaksid. Haridusministeerium nimetab, muide, tänase päevani, meie riigikeelt „eesti keeleks kui „teiseks” keeleks”. See ajab, tõttöelda, marru ka siis kui sa marurahvuslane ei ole.
Nii on meil täna, 2025, absurdne olukord, kus osa vene õpetajaist, abiõpetajaist ja tugiisikutest ei oska riigikeelt ja neil puudub igasugune motivatsioon seda omandada. Nad käituvad sageli vaenulikult oma juhtkonnaga, töötakse vastu ja jonnitakse, hoides paljude koolide-lasteaedade sisekeskkonnad, üritused ja isegi koosolekud rangelt venekeelsetena, ehkki neis koolides töötab täna juba hulk riigikeelseid õpetajaid.
Mõnel umbkeelsel õpetajal vedeleb sahtlis koguni koltunud keeletunnistus, kuid kuna riik on igal viisil soodustanud riigikeele mittekasutamist, seisneb selle väärtus paberis, millele see on trükitud.
Suurim probleem on aga selles, et need umbmeelsed õpetajad, kes kujundasid terveid põlvkondi, ei tunne Eesti kultuuri ja ajalugu. Nad pole kunagi käinud laulupeol, eesti teatris või meie rahva muuseumis. Nad on Eesti Vabariigi hariduse mõistes absoluutselt harimatud. Nad ei tea, et eesti kultuur üldse eksisteerib.
Meie riigi põhiülesannet kaitsta eesti kultuuri ei paista mõistvat ka meie praegune haridusministeerium. Pidevad avaldused, et kõikidel, kes suvatsevad siia sisse jalutada, peab Eestis Vabariigis ühtviisi hea olema ja eestlastel puuduvat siin eelised, on erakordselt ebaõiglased.
„Kandled ja pastlad”, mis meile ainsana jäävat, on justkui mõne muu riigi propagandaveski jahvatus. Umbkeelne suurvene mentaliteediga tibla, kes üleolevalt keeldub põlisrahvast tema oma maal riigikeeles kõnetamast, nõudes kohtu kaudu omakeelset haridust ja igapäevast teenindust, mõnitades ja alavääristades Eesti riigi poolt kinni makstud erameedia netikeskkondades eestlasi… ja mõnitamiseks sobib neile kõik – laulupeokultuurist sinimustvalgeni.
Kas sellistel peab ka olema meie riigis hea elada? Irvitajal, kes lõugab, et Eesti Vabariigis ei ole tal vajadust eesti keeles suhelda, surudes oma keelt peale, saamata arugi, kui matslik see on. Eemaletõukavad on ka allaheitlikud eestlased, kes sageli vene keelele üle lähevad.
Vabatahtlikud jalamatid, purssides turgudel ja poodides alandlikult kehva vene keelt. Nende pärast on üdini häbi ja piinlik. No midagi saame me ju ise ka teha.
Teeninduses ja avalikus suhtluses kasutagem RIIGIKEELT ja turistidega suheldes Euroliidu ühiskeelt. Muid keeli meie oma riigis kasutama ei pea.
Vastutustundetud haridusministrid „unustasid” vene koolid-lasteaiad võõrriigi võikasse inforuumi. Nii on üles kasvanud terved umbkeelsed põlvkonnad, kelle perspektiiv siin riigis praegu täisväärtuslik olla, sõltub isiklikest hoiakutest ja püüdlikkusest. Vene kool on andnud neile sageli peale kehva hariduse ka olematud valikud, nad ei saa esindada meie riiki isegi sportlasena, sest sinimustvalge lipu all ei saa seista umbkeelne turakas.
Muidugi on meil rõõmustavalt palju ka positiivset. Muu emakeelega toredaid inimesi, kelle vanemad juba mõistsid, et tulevik sõltub nende otsustest, pannes lapsed eesti- või keelekümbluslasteaedadesse ja -koolidesse, hoolitsedes, et lapsed saaksid vabal ajal suhelda eesti lastega, leides neile sobivad huviringid või mängukaaslased. Või hilisemad saabujad, kes Eesti asutuste ponnistustest hoolimata on õppinud kiiresti ära riigikeele ning asunud suhtlema eesti kogukonnaga. Nende hulgas on vahel rohkem rahvusmeelsust kui eestlastes enestes.
See aga ei takista osadel umbkeelsetel, kel enda vaimsed võimed kasinad, soovida oma lastele sama saatust. Ja pidevalt halised. Halatakse koguni telesaates, et Eesti Vabariigis on raske riigikeelt õppida. See juba kõlab väga lollilt.
Saade ”Keel ja kool” tutvustas peresid, kelle ilus motivatsioon pani saatejuhti pidevalt imestama. Samas tundis saatejuht millegipärast traagilisel ilmel kaasa umbkeelsetele vanematele, kes oma lapsevanema töö tuimalt tegemata jätsid. Teeme mõned asjad selgeks.
Lapse kasvatamine on kohustus, mille vanem on endale ise võtnud ja see ei tähenda tema välja punnitamist ja lasteasutusse viskamist. Maailmas pole riiki, millesse elama asudes ei peaks selle riigi keelt ära õppima. Sama loogiline on, et lapsed valmistatakse vanemate poolt elukohariigi kooliks ette, seega: muu emakeelega lapsed peavad olema seitsmendaks eluaastaks algtasemel kakskeelsed. Ilma selle tingimuseta laps kooli ei sobi.
Haridusministeeriumil peab olema konkreetne ettekirjutus, kuidas lapsed kooliks ette valmistada, mis vanema ja mis lasteaia kohustused. Lapsevanema töö viskamine kooliõpetaja õlgadele, on kuritegelik.
Tänapäeval on ülimalt lihtne lastele eesti keelt õpetada. Omal ajal õppisid Eesti põhjapiirkondade elanikud soome keele selgeks sealseid telekanaleid vaadates. Ka muid keeli õpitakse virtuaalmaailmade abil.
Kes keelab muulastel seda teha? Meil on tohutu hulk eestikeelseid lastesaateid, lavastusi, saatesarju ja multikaid, lastekanaleid, kuuldemänge, õhtujutte, poodides plaate ja lasteraamatuid, rääkimata netimaailmast.
Eestis on ka suur hulk tasemel väiketeatreid, muinasjutuvestjaid ja töötubade pakkujaid, millised ainult ootavad esinemiskutseid. Koostööd saab teha eesti koolide ja lasteaedadega. Sport, looming, üritused… Kooli-ja vallajuhid peavad tagama normaalselt tasustatud eestikeelse huvitegevuse, küll leidub juhendajaid, kes mitme kooli vahet sõidaksid.
Kui vanemad või kohalik haridusasutus neid võimalusi eestikeelseks õppeks ja suhtluseks ei kasuta, tuleb küsida, miks. Miks aetakse riigitelevisiooni ekraanil demagoogilist iba, et muulastel ei ole kusagil keelt praktiseerida? Et meie tänavail seda ei kõla…
Kas tõesti sunnivad Sillamäe vanemad oma järeltulijaid vene mullis elama ja võtavad neilt ära võimaluse saada EKA või Tehnikakõrgkooli diplom?
Meil on vaja missioonitundega ajakirjanikke, kes tahaksid teha saateid ja/või kirjutada lugusid, mis motiveeriksid riigikeelt-kultuuri õppima. Sest neid tundmata puudub moraalne õigus siin elamiseks.
Loomulikult saab muu-emakeelne kodanik viljeleda ka omakeelset kultuuri, Eestis on erinevate rahvaste seltsid, klubid, koorid, teatrid jne alati olnud soositud. Kuid me peame kohtlema kõiki siinelavaid rahvaid võrdselt. Venelastel ei ole eriõigusi.
Need nn „õigused” on okupatsiooniaegsed jäänukid, mis pole täna põhjendatud ega ka seadustega kooskõlas. Meie maad on tampinud erinevad võõrad jalad, kuid teised võõrvallutajate järeltulijad ei nõua siin õigust ega omakeelset teenindust.
Miks siis vene okupantide järeltulijad nõuavad õigust keset Eesti Vabariiki väikest Venemaad pidada?
Eesti Vabariik on põline ja ainus eestlaste riik. Praegustesse liitudesse oleme astunud vabatahtlikult vene ohu tõttu. Pisikese piiririigina peame ise olema NATO ja ise Euroopa.
Meie noor riik on aga, madalast kultuurharidusest tingitud mentaliteediga, täna veel lasteaia kolmanda rühma tasemel.
Laseme seda juhtida kehva hariduse ja suhtumisega inimestel. Eesti rahvas soovib kindlasti teistsugust juhtimist!
Vajame inimesi, kel korralik lastetuba, arenenud silmaring, kultuurharidus ning juhtimiseks vajalikud erialaoskused. Need inimesed on olemas, seni esindasid nad kogukondi võitluses tuuleärikate või koolide hävitajatega. Nad on enamasti haritud, ettevõtlikud, julged ja sõnakad.
Olgem nõudlikud ja ärgem valigem tühiseid poliitbroilereid, kel pole peale sisutu möla mingeid saavutusi ette näidata. Ärge lubage maavalitsuste või linnaosade kabinettidesse tölle, kellel puudub tegelik mandaat.
Ärge andke hääli väikekoolide halduskiusajatele, kultuurivägistajatele, tuuliku-usklikele, rahameelsetele tallalakkujatele, ettevõtluse suretajatele, metsade laastajatele, venemeelsetele jalamattidele või tühistele plakatikleepijatele!
Valige oma kodukohta juhtima
tublid eestimeelsed ja tegusad inimesed ja ärge lubage suvalistel nimedel lihtsalt sisse jalutada ainult sellepärast, et nad said kusagil tuhandeid liba-e-hääli. Nemad hakkavad meie nimel päriselt otsustama! Ja meie eesti hinge eest hoolt kandma, eesti keeles ja meeles.
Lys Keller, aateline eestlane