Läänes toimuvad kruvide kinnikeeramise protsessid näitavad, et liberaalse ühiskonna võimupoliitikud kardavad olukorra nende kontrolli alt väljumist, sestap üritatakse seda säilitada jõuvõtetega.
Hiljuti levis uudis, et Saksamaa kaitseminister Annegret Kramp-Karrenbauer kavatseb ümber korraldada relvajõudude eriüksuse KSK (Kommando Spezialkräfte) töö, et juurida üksusest välja paremäärmuslus.
Saksamaal on väga lihtne seostada “paremäärmuslust” natsismiga, sest neonatsid on riigis endiselt olemas, kuid mitte kõik selle nimetuse alla viidavad inimesed ei ole natsid, vaid tegu on ka vastupanuliikumisega riiki tabanud vasakliberaalsele hullusele.
Nii näiteks oli Chemnitzi elanikud väga vihased kantsler Angela Merkeli peale, kes nimetas nende rahumeelset protesti pagulaste kuritegevuse vastu “paremäärmuslikuks vägivallaks”. Jah, vägivald rahutuste käigus tekkis, kuid kokkusõitnud igat masti äärmuslaste (sealhulgas islamistid ja vasakpoolsed) tõttu, sakslase tapmise tõttu pagulase poolt tänavatele tulnud inimesed seda ei teinud. Küll aga oli Merkelil vaja immigratsioonivastased protestid sildistada, et vastupanuliikumist diskrediteerida.
Muide, Rootsis kanti hiljuti “paremäärmusluse” alla ka feministide ja LGBT vastased ettevõtmised – kui inimestele ei meeldi sõjakad fuuriad või omasooiharad, oled kohe midagi natsi moodi.
Saksamaal kuulutatakse üha rohkem suurima ohuna “paremäärmuslust”, kuigi riigis möllavad aktiivselt ka igasugused vasakäärmuslased ja islamistid. Kallaletungide ohvriks langevad praktiliselt kõikide erakondade aktivistid – ka immigratsioonivastase AfD (Alternative für Deutchland) mitmed juhtliikmed on antifade poolt vaeseomaks pekstud ja AfD kontoritesse on pomme pandud. Saksamaa on hukas, aga miks on siis “paremäärmuslus” ohuks?
Asi on selles, et parempoolsed on ainsad, kes võiksid korraldada suuremat vastupanuliikumist selle tupiktee loojatele, kes on praegu Berliinis võimul. Seetõttu üritatakse just neid kiiremas korras demoniseerida.
Saksamaa on üks suuremaid kruvide kinnikeerajaid vihakõnede vaigistamise sildi all. Kuidas siis aastakümneid õitsvas liberalismis elanud ühiskond äkki nii vihane on?
Aga seetõttu, et Saksamaa on täis võõraid, kes pole alati sugugi töökad ja seaduskuulelikud, nagu neid kirjeldada üritatakse. Samas aga on riik juba võimetu protsesse tagasi pöörama ja näiteks kolme miljonit türklast kodumaale tagasi saatma, sestap jätkatakse samal kursil. Ühiskonnas aga keevad pinged, need tugevnevad ja häirivad riigi toimimist. Üha enam inimesi ütleb, et see kurss on vale.
Merkeli Saksamaa on võtnud sihiks kõik sellised arvamused vihakõneks tembeldada ja karistatavaks muuta ehk siis probleemidest ei tohi rääkida – tuleb jutustada sellest, kui tore kõik on. Kuigi näiteks koroonapuhang tapamajades paljastas, kui kitsastes oludes elavad Saksamaal võõrtöölised.
Vihakõned ei tähenda ammu enam seda, et keegi nimetab teist paksuks idioodiks, neeger eurooplast valgeks rämpsuks või too mustanahalist mustaks seaks. Vihakõne tähendab Lääne ühiskonnas seda, et inimene räägib ühiskonna probleemidest nii nagu need on – selle eest saab rassisti, natsi, ksenofoobi ja muu sildi külge.
Lihtsamalt võttes üritab Lääne ühiskond probleemide lahendamise asemel sulgeda suud neil, kes kitsaskohtadest räägivad. Ja see võtab üha suuremad mastaabid, sest ka inimesed ja ühiskond lähevad kaasa – pealtnäha on see õilis nõudmine, kui “vihakõnelejatel” suud suletakse. Aga rumal mass ei märka, kuidas teemadering, millest üldse rääkida võib, aina kitseneb.
Kaheksa Kanada suurpanka teatas neljapäeval, et nad ühinevad Facebooki vastase reklaamiboikotiga, nõudes sotsiaalmeediahiiult tõhusamaid samme rassismi ja vihakõne ohjeldamiseks. See näitab, kuidas ka majandusringkonnad on loobunud kasumlikust majandamisest ning kaasa läinud ideoloogiatega, mis tegelikult kitsendavad ka majandusvabadusi.
Lääs ehitab hoogsalt totalitarismi ja seda tehakse nii, nagu seda on teinud nii Stalin, Mao Zedong, Pol Poth kui ka teised inimkonna mõrvarid – inimestele tehakse selgeks, et seda on vaja õilsa ürituse nimel, ja lambakari määgibki kaasa. Ei aita seal ka haritus, eriti kui seda annavad Lääne marksistlikud kõrgkoolid, kes toodavad uusi Uljanoveid.
Kõige rohkem kardavad totalitarismi ehitajad mõistusele jäänud inimeste vastupanurinnet – ja seda diskrediteeritakse “paremäärmusluse”, “vihakõnede” ja muude taoliste siltidega.
Saksamaal puhastati politseid juba Chemnitzi sündmuste järel, kui vallandati politseijuhid, kes ei pidanud juhtunut “paremäärmuslikeks rahutusteks”. Ilmselt on ka eriüksuse KSK ümberkorraldamine tingitud kartusest, et kui kord nõutakse Merkeli kohtu alla andmist selle eest, mida ta Saksamaale halba teinud on, siis oleks KSK Merkeli, mitte meeleavaldajate poolel.
Neomarksismist nakatunud liberaalid keelaks ära igasuguse teisitimõtlemise, kuid paraku ei saaks siis enam demokraatiast rääkida – sellepärast aetakse asju ümber nurga, vihakõnede kaudu.
Loe ka Chemnitzi elanikud: Merkel on tekitanud olukorra, kus immigrantidest mõrvareid kaitstakse, aga oma inimesi sõimatakse natsideks ja Chemnitzi sündmuste tegelike põhjuste varjamiseks tehakse sellest “paremäärmusliku inimjahi vandenõu”