Jälgin murega seda, kuidas Eesti haridussüsteemi valmistatakse juba pikemat aega ette multikulturaalseks palaganiks ja kolmandadest riikidest pärit immigrantide vastuvõtuks. See saab selgeks nii meie ühiskonnaõpetuse õpikuid uurides kui ka konkreetseid arenguid jälgides. Lähiaeg toob lisa.
USA hariduseksperdid viivad Tartus 20. oktoobril läbi tasuta seminari „Mitmekultuuriline kool ja kogukond – väljakutsed ja võimalused“. Ürituse peakorraldajad on Eesti Pagulasabi ja Tartu Ülikool. Seminari toetavad Ameerika Ühendriikide Suursaatkond Eestis, Euroopa Sotsiaalfond ja Haridus- ja Teadusministeerium. Seminar on eelüritus Tallinnas 21. oktoobril toimuvale hariduskonverentsile „Mitmekultuuriline kool – kuidas toetada õpilasi, lapsevanemaid ja õpetajaid?“.
Tartu ja Tallinna seminaridel tulevad käsitlemisele erineva kultuurilise taustaga laste, mh uussisserändajate koolihariduses ja noorsootöös toetamise väljakutsed ja võimalused. Oma kogemusi ja “praktilisi nippe” selles vallas jagavad kaks Ameerika Ühendriikidest pärit hariduseksperti, kelleks on Anna Marie DiPasquale (New Hampshire’i Concord High School’i sotsiaaltöötaja) ja Jodi Harper (New Hampshire’i Granite United Way Bring it! programmi juht). Seminari modereerib Tartu Ülikooli religioonipedagoogika dotsent Olga Šihalejeva. Seminar toimub inglise keeles. Eesti keeles esitatud küsimused tõlgitakse esinejatele inglise keelde.
Seminar koosneb kahest osast. Esmalt saab sõna Anna Marie DiPasquale, kes räägib teemal „Pagulaslapsed ja -noored koolis: toimetulek mitmekultuurilises keskkonnas“. Koolis, kus Anna Marie töötab, moodustavad 1600 õpilasest ligi 160 last nn „uussisserändajad“. Anna Marie ülesanne on aidata neil lastel kohaneda uue ühiskonna ja koolisüsteemiga. Anna Marie DiPasquale-i ettekanneotsib vastust järgmistele küsimustele:
– Kuidas luua koolikeskkonda, kus igaüks tunneb ennast teretulnuna ja turvaliselt?
– Kuidas lõimida lapsi uude keskkonda, austades samaaegselt nende ainulaadset kultuurilist pärandit?
– Kuidas aidata luua koolis tugevat ja ühtset mitmekesisust ja erinevusi väärtustavat kogukonda?
Teisena esineb Jodi Harper (New Hampshire’i Granite United Way Bring it! programmijuht) teemal „BRING IT!!! programmi võtmekogemused“. BRING IT!!! huvihariduse programm on tegutsenud Manchester, New Hampshire-is juba 10 aastat. Selle aja jooksul on see programm aidanud tuhandeid hiljuti Ameerika Ühendriikidesse saabunud migrantidest lapsi ja noori. Ettekande fookuses on õppetöö välised tegevused ning kogukonna ja lapsevanemate kaasamise edukad praktikad. Tema ettekanne otsib vastust järgmistele küsimustele:
– Mis aitab kaasa ja millest tasuks hoiduda toetusprogrammi planeerimisel?
– Mida saab kool ja iga koolitöötaja (alates garderoobihoidjast direktorini) selleks ära teha, et aidata nii „uutel“ kui „vanadel“ õpilastel kohaneda uue olukorraga?
– Kuidas jõuda kõikide osapooltega ühistele eesmärkidele ning saavutada koostöövalmidus vaatamata kultuurierinevustele ja kohati isegi vastastikusele umbusule?
USA saatkond on varemgi näidanud üles aktiivsust oma turumajandusliku globalistliku, mulikultuurse, neoliberaalse ja homoseksuaalsust progeeeriva agenda levitamisel Eestis. Kui see on hind mida peame maksma paari NATO tanki ja pataljoni jagu meeste eest, kas see pole siiski pisut kõrge? Jah, me vajame kaitset agresiivse Putini eest, kuid tasuta lõunaid teatavasti pole ja kui me peame selle kõik kinni maksma oma rahvusriigi hinnaga kaotab asi, mille eest kaitset palusime mõtte. MTÜ pagulasabi on vastavate rahvusvaheliste organisatsioonide (ka ÜRO) käepikendus Eestis, kes ei taha aru saada Euroopa kultuuride unikaalsusest ja aitab kirvemeetodil ära lammutada tuhandeaastaseid tsivilisatsioone koos oma halaga migrantide kurvast saatusest. Eesti haridussüsteem aga lohiseb asjal lihtsat järel nagu kummist kest, olles meie multikultuursust propageeriva valitsuse (reformistid, sotsid, isamaaliitlased) ja nende Lääne isandate kuulekas tööriist.
Urmas Espenberg