Vaadates viimase aja tohutut elamuehistusbuumi Rannamõisa teega piirnevatel põldudel (osa sellest jääb mõistagi ka naabervalla Harku territooriumile) ei ole jäänud kahtlust – Haabersti linnaosa laieneb ja kasvab kõige kiirema tempoga just inimeste elupaigana. Miks on vägagi mõistetav: on rohelust, on puhast õhku, on meri ja Harku järv, kuid protsess toob kaasa ka hulgaliselt probleeme, millele pole seni väärlist tähelepanu pööratud.
Vaatame asja lähemalt. Kodu soetamisel jõudsalt populaarsust koguv Haabersti ei vaja ju tegelikult üksnes uusi majakarpe ja supermarketeid. Lihtsalt äraelamiseks sellest ehk piisaks, kuid täisväärtuslikuks eluks kindlasti mitte. Kuidas saada hommikul kiiresti linna tööle, kuhu panna lapsed, kui lasteaiakohti ei jagu ja lähim munitsipaalkool asub Õismäel, seegi ülerahvastatud? Kuidas saada õhtul koju tagasi, kus veeta vaba aega, kus sportida või vajadusel arsti juures käia? Covid-19 „lahendas“ viivuks probleemi, sest kõik istusid kodus, aga ega see igavesti nii jää. Kui viirusest jagu saadakse, naaseb tavaline keerukas elurütm hoogsalt tagasi.
Ausse tuleks tõsta rohkem terviklik elukeskkonna planeerimine. Praegu on ikka nii, et esmalt majakarbid (olgu siis kortermajad või individuaalid) ja siis kõik muu. Aga inimene on ju sotsiaalne olend, tal on enamasti lapsed, kes vajavad kasvatamist ja harimist, inimene vajab arstiabi, samuti puhke- ja vaba aja veetmise võimalusi, paljudel on lemmikloomad. Kiire elanikkonna kasv nõuaks seega rohkem lasteaedu, koole ja puhkevõimalusi, mille rajamine ei näi olevat oluline.
Isegi paljukirutud nõukaajal planeeriti uued mikrorajoonid komplekselt. Sinna olid juba sisse planeeritud koolid ja lasteaiad, poed, kinod, klubid ja polikliinikud. Tänapäeval on aina rohkem kaootilist tegevust, mille tegevuse põhisuunad määrab turunõudlus. Kõrge kasumimarginaaliga elamuehitus ja kaubandus kõigepealt. Võib-olla ka suuremad teed ja mõni bensiinijaam. Müraseinad jäetakse aga paraku paljudes kohtades rajamata. Tihti minnakse väärtuslike rannametsa tukkade kallale, et sinna uusi arendusi pressida. Alles hiljem hakatakse uurima ja vaatama kas ja mida veel vaja oleks, kui üldse enam ruumi alles on? Seda eriti valimiste eel.
Hommikuti ja õhtuti toimub paljudes peredes „hiiglaslik logistikaoperatsioon“, kus lapsi tassitakse autodega ühest linna otsast teise, küll lasteaedadesse, küll koolidesse, küll trennidesse ja ringidesse ning see tekitab linnas hulgaliselt logistikaprobleeme ja liiklusummikuid, reostusest, stressist ja muudest jamadest rääkimata. Ökoloogilist jalajälge vähendama mõeldud tõuksid ja rattateed siin ei aita, sest vahemaad on liiga pikad ja meie ilmastik enamasti karm. Vanematel endil on vaja samuti kuidagi oma töökohta jõuda. Koroona ajal tekkis sellesse nõiaringi korraks teatud ajutine sundpaus. Oravaratas justkui nõksatas ja peatus hetkeks. Lapsed olid kodus distantsõppel, suur osa vanemaidki kaugtööl ja nüüd said „sundlogistikud“ veidi puhkust. Ehk ka selleks, et pisut elu üle järele mõelda. Aga ega koroona igaveseks jää, juba on koolid lahti ja igahommikune-õhtune logistikaooper taaskäivitunud. Trennidki hakkasid tegutsema.
Ökoloogilist metrood või kiirtrammi Tallinnas pole ja nii jääbki linnaskäikudeks üle kas isiklik auto või mitmete ümberistumistega bussitransport, tõsi uuem ja puhtam kui vanasti. Kuid Pikaliivast või Kakumäelt näiteks Lasnamäele või Piritale kulgeda on siiski üsna piinarikas protsess. Paljud olulised asjad asuvad kesklinnas, Haaberstil puudub isegi oma kirik. ja kui hing jääb haigeks pole paika kus eluraskuste kiuste tahaks säilitada usku, lootust ja armastust.
Haabersti teiseks suuremaks probleemiks on see, et linnaosal puudub oma süda ja hing, oma plats, oma sümbol, keskus kuhu kõik saaksid puhkepäevadel koguneda. Sedalaadi alad on küll spontaanselt välja kujunenud, näiteks Rocca keskuse juures, ent siiski pole seal linnaosa hinge ja südant kogukonna mõttes tekkinud. Laiutamas vaid nukrad hiigelplatsid autode parkimiseks. Aega saab veeta küll Rocca keskuses, Premia Jäähallis, Saku suurhallis, aga need on kõik siseruumid. Vabaõhumuuseumisse ja loomaaeda iga kord piletit osta ei tahaks. Vabaõhuelevust tekitab veidi juurde uus Kakumäe sadam, ent see on kaugel ja Rocca keskust sadamaga mööda mere äärt ühendavat promenaadi pole samuti suudetud ehitatada.
Väike-Õismäelgi on asjalood suhteliselt kaootilised. Elamurajooni keskel on küll suur tiik, kus toimuvad aeg-ajalt linnaosa kevad- ja sügislaat, ent sellest jääb väheks, et asumi südamikuks saada. Suveõhtuti võiks töötada vähemalt purskkaev ja miks mitte pisut võimsam ja värvikam, taustaks muusika. Üks suurem plats on Nurmenukus, kuid seal seisavad räämas ja lagunema kippuvad hooned ning laiutab taas hiiglaslik parkla. Peale suhteliselt uue raamatukogu-ujula pole antud alal suurt midagi renoveeritud ega juurde tehtud, aga inimesi käib piirkonnast läbi palju, kasvõi seetõttu, et siin paikneb Õismäe ainus postkontor või linnaosavalitsus. Sama lugu on Kollase keskuse alaga. Majakuubikud on, aga hinge ja inimlikkust napib, ikka taas triiki täis parkla, ja inimesed autode vahel ukerdamas. Nurgapealne raamatukogu on populaarne koht, kuid üsna nukras seisus. Keel keeldub ütlemast, kuid kõik see meenutab tugeva nõukaaegase pitseriga trööstitut europrovintsi. Astangule on vähemasti uued majad kerkimas, Õismäel on aga väga paljud hallid paneelmajad renoveerimata ja soojustama. Aga tahaks ja võiks ju paremini saada! Hea on vähemalt see, et valimiste eel saab vähemalt kõik linnaosa probleemid täie teravusega esile tõsta ja ehk nii mõnelegi lahendus leida. Vähemasti alustada sinnapoole liikumist.
Urmas Espenberg
Tallinna linnavolikogu liige (EKRE)