Lugesin Eero Epneri heietusi Delfist (12.04), kus ta vastas Urmo Soonvaldi küsimustele ning pean vajalikuks jagada seoses sellega tekkinud mõtteid. Osa neist puudutavad ka nn Kõigi Eesti üritust.
Juba 40-50 aastat (Pariisi üliõpilasrahutused toimusid 1968) on Euroopa inimeste ajusid voolinud mitmesugused neomarksistid, vasakpoolsed intellektuaalid, freudomarksistid, sotsiaaldemokraadid, soroslased, pluss kõiksugu nendega samale lainele asunud peavoolu jõud. Nüüd juba pikka aega valitsenud klann ning tema poolt ülikoolides koolitatud vaimueliit saavutas “silmapaistavat” edu (iseäranis Lääne-Euroopas, aga üllataval kombel ka meil) oma programmi eluviimisel.
Vastu on võetud hulk loomuvastaseid seadusi alates homoabieludest kuni sooneutraalsuse tunnistamiseni, jne. On süstemaatiliselt tegeletud meessoo kiusamise, perekonna lõhkumise ja rahvusriikluse hävitamisega, euroopaliku traditsioonilise kultuuri süstemaatilise õõnestamisega, rahvastiku väljavahetamisega, inimkaubandusega, orjandusega kui soovite, ning seda kõike endast ülihästi arvava kultuurirahva enamuse kestvate kiiduavalduste saatel. Euroopasse on toodud suured araablaste ja aafriklaste massid, mis loob vältimatu eelduse peatse kaose tekkimiseks. Näib, et seda mida ei suutnud lõpuni viia isegi endine sotsialistliku diktatuuriga Nõukogude Liit, suudavad nüüd nende tublid järeltulijad ja meile mingist ebamäärasest „vabadusest“ jutlustavad kulturiapologeedid.
Tegelikult on Euroopa toodud väga täbarasse seisu, kuid õnneks on sellele jõule tekkinud vastujõud, mis siin seal ka võimule pääseb ja vasaklastes kiunu ning ebamäärast õudu tekitab. Idüll lammastega segunenud huntidest ja anti-tiigritest hakkab paraku lõppema.
Kui tavaliselt protestivad tõrjutud ja alandatud inimesed eliidi vastu, alates kollastest vestidest ja lõpetades peatse Euroopa põlisrahvaste manifestiga, siis meil kujutatakse asja justkui vastupidi. Paljud kunsti ja kultuuriinimesed, on justkui päevapealt muutunud muinasjutte uskuvateks ja neid edasi jutustavateks päkapikkudeks. Näib, et kehtib iidne tõde – haridusega ei kaasne paraku haritust ja arusaamist maailma asjadest. On langetud labase uusmarksistliku e sorosliku ideoloogia ohvriteks. Ja polegi erilist vahet kas lihtsalt rumalusest, saama- või karjäärihimust, egoismist, sallimatusest traditsioonilise ja teistmoodi arvavate inimeste vastu (nimesid ma ei nimeta, neid on kogu meedia täis alates Delfist Kroonikani). Tõdemuseni jõudnuna võiks parem analüüsida – miks nii on? Selmet “tõustakse barrikaadidele” nagu SDE kutsus, sest kurjus olevat äratatud.
Leviathan on tõusnud ja hakkab nüüd õgima vaeseid dekadentseid lavastajaid, kunstiteadlasi, multikulti pooldajaid, homosid, kliimaktiviste, aastakümneid rutiinselt aborte teinud arste, nõukogude okupatsiooni omal nahal mitte tundnud lumbehelbekesi, mugavustsoonis istunud ametnikke ja ei tea keda veel. Koll on välja mõeldud, ja nüüd on vaja oma väljamõeldud kolli hirmus mobiliseeruda.
Aga ega kultuurirahvas ise seda võitlemist endale kohaseks pea, tema jagab meedias intervjuusid ja üleskutseid. Varju tahetakse jätta poliitikutegi kõrvakesed, olgu siis valimistel põrunud Eesti 200 või libreaalsotsialistide omad. Eesliinile on vaja lükata ullikesi, keda ka alati leiab. Esmalt kasutatakse ära lapsed, kes saavad sel moel koolitundidest pausi panna. Neid pannakse võitlema “planeedi helge tuleviku” (tuleb tuttav ette?) e kliima eest. Ikka leitakse seltskondi kellel on lihtsalt igav, kuna kohustusteta üksindus piinab ja niiväga tahaks teha midagi „suurt“, et veidigi silma paista ( nt. Feministeerium, Kõigi Eesti, mõningad Telliskivi loomelinnakus tegutsevad seltkonnad. jne) Just nemad sebivadki igasuguseid tänavapikette ja korraldavad kahtlase väärtusega laulupidusid. Renegaatidest lauljaid ikka leidub, aga Tõnis Mägi sinna millegipärast ei lähe, president oh üllatust ka enam mitte ja isegi ERR ei kanna üritust üle – ei tea mis küll on juhtunud? Näib, et miski on muutumas! Aga vasaklased ikka ei mõista. Nuuks!
Kuid, mis on sellisel seltskonnal pistmist rahva kannatuste ja solvatusega, igapäevase rutiinse töö ja laste kasvatamisega, ülejõu käivate laenude, aktsiiside, hindade ja arstiabi kättesaamatusega. Kas nad muretsevad, miks ligi 100 000 inimest olid sunnitud lahkuma ja jätma maha oma isamaa? Vaevalt küll, ainult EKRE muretses selle pärast. Seetõttu peaks Epneril olema äärmiselt häbi ilkuda meie valijate kallal või vastandada meid oma valijatele.
Taluge vähemalt ausalt oma moraalset kaotust, oma egode mõningast nudimist, sest muust te ju ilmselt ei hooli. Andke ka rahva tahte valitsusele õigus, midagi rahva heaks ära teha. Mäss EKRE ja loodava laiapõhjalise koalitsioon vastu, millest on saatuse iroonia tahtel välja jäänud nii ennast imetlevad härrassotsid kui ka ülbed manipulaatoritest reformerid (me ju siiski endiselt ei tea 100% kindlalt kuidas saadakse e-hääled) on mäss solvatud rahva vastu. Ja rahva vastu ei saa! Vastupidi, kultuurirahval tuleb rahva austus kõigepealt ära teenida.
Ja lõpuks valedest ja vabadustest. Siingi on taas kasutatud ohtralt äraspidisust. Valetanud ja vassinud on ikka ju eeskätt uusmarksitlik ideoloogia ning sellega kaasajooksnud „valgustatud vaimuhiiglased“. Vabadus on nende jaoks ilmselt mingi piiramatu egoistlik hedonism ilma igasuguse vastutuseta tulevaste põlvede ees. Milliseks kujuneb rahva käekäik, kas me paarikümne aasta pärast veel üldse püsimagi jääme? Sellest ei hoolita ja see ei huvita!
Spinoza on andnud väga hea vabaduse definitsiooni, millest meie lillelapsed paraku aru saada ei taha. Vabadus on tunnetatud paratamatus, teatud määral ka tegelikusega leppimine. Viimaks peab keegi ju ühiskonnas vastutuse võtma ja selle normaalsesse rütmi tagasi viima. Lillekeste heaolu ja loomevabadus ei ole siinjuures ülim, kuigi ega keegi neid ausalt öeldes kiusama ka hakka. Püüdku konkurentsi tingimustes kultuuriturul hakkama saada. Eesti ees seisab aga sada korda tähtsamaid probleeme.