Rääkides Eesti ja veidi ka Venemaa poliitilisest olukorrast ning edasisest tegevusest, tuleks hakatuseks peatuda pisut meie rahvusliku iseloomu kujunemisel.
Jah, orjus kestis meil liiga kaua (aga vähemasti kuna olime ise orjad ja saime karjatallis peksa, siis puudub meil nüüd obligatoorne kohustus liituda mustade saabaste suudlemise klubiga BLM), võõrvõimu oli meil liiga palju ja liiga kaua ning võõrvõimude ees lömitamist (kõik erakonnad va EKRE) oli ja on liiga palju.
Selle lahutamatuks jätkuks on üksteise peale kaebamine ja pugemine. Eestlasi ärataks illusioonidest ehk see kui ühel päeval ei laekuks palgad ja pensionid, kui tõepoolest nälg näpistama hakkaks või migrandid meid iga päev füüsiliselt ahistaks? Või näiteks kui eesti poisse saadetaks KaKa ja KiKa eest surema? Aga see kõik võtab veel pisut aega, sest enamik ränke maksutõuse jõustub alles uuel aastal ja uued on alles teel, seega vara vist? Sõja puhkemist siinsel kamaral ei oska keegi ette ennustada, aga see võib olla järsk ja ootamatu. Tahaks siiski loota, et ka tuim ja kuulekas eestlane sutsu varem ärkaks ja midagi teeks, muidu võib olla juba törts hiljavõitu?
Rääkides vastukaaluks vallutajarahvast venelastest, ei morjenda viimaseid ei toidupuudus, tarbekaupadest rääkimata, ei mingisuguste poliitiliste vabaduste puudumine, ei massilised mobilisatsioonikutsed, rahvuskaarti kupatamine, meie mõistes üsna karjuvalt närune elu paljudes Venemaa piirkondades (va Moskva ja Peterburi ning veel mõningad paremad piirkonnad). Seni kuni saadaval viin ja makaronid ning kestab edasi igavene märg ja ambistiline impeeriumiihalus, ei astu isegi viiskudes ja porisel külatänaval sumpav venelane (sh paljud assimileeritud väikerahvad), kes enamasti muu maailma infost (välja arvatud Kremli propaganda) ära lõigatud, tolligi vabaduse suunas.
Vene telejaamades ja TikTok-ides räuskavad aga aina edasi šovinistlikud pooljoobarid, kelle meelest peaks Baltikumist ja Poolast jääma järgi vaid märg plekk (koos nende rahvuskaaslastega – need olevat ju nagunii reeturid) ja ülejäänud Euroopast radioaktiivne pilv. Paraku pole peale Monsieur Pouitine (Prantsusmaal on nimelt keelatud kasutada nimekuju Putin, sest see tähendab “litsi”) ka ühtegi valgustatud monarhi silmapiiril terendamas. Ainult veel hullemad militaristid-Kiievi vallutajad (a la Girkin-Strelkov jt.). Mõnest uuest Stenka Razinist või Jemeljan Pugatšovist pole aga haisugi (Nemtsov on tapetud, Navalnõi vangis ja pisut kummaline tüüp ka).
Nii et reaalsus pakub meile üsna napilt optimismi.
Küll aga seob Eestit ning Venemaad tihedalt üks väike, aga oluline detailike. Üks väga väike tume, kuid oluline kastike, nimelt e-valimiste must hookus-pookus-kirstuke. Pärit ühest kunagi jõukast, aga nüüd prügikastidest toitu otsivast Ladina-Ameerika riigist, millest põgenejate arv ületab isegi Süüria ja Ukraina omi kokku.
Kuidas edasi?
Oh jah… Jumal sa näed ja Sa ei tee midagi, aga et Eesti on suht usuleige maa, siis Kõigevägevama abile loodavad siin vähesed. Pärast Vihakõne(loe: Suude Sulgemise Sääduse) seaduse vastuvõtmist Maarjamaal eesoleval sügisel, võiksid Riigikogu opositsiooni saadikud üsna vabalt võtta ja siis seal koosseisu lõpuni kas ristsõnu lahendada, raamatuid lugeda, mobiilis surfata ja voogedastusplatvormidest filme vaadata või siis protesti märgiks üldse mitte kohal käia. Äkki koguni lahkuda ja ameti üldse maha panna? Sest ega sellest seal istumisest siis enam midagi kasu poleks. Demokraatia on ju surnud, seega elagu autokraatia!
Kohtu-, meedia- ja riigivõim on nii tihedalt põimunud nagu sukk ja saabas või maika ja trussikud ning neid suudaks lahuta vaid mõni suurem ühiskondlik kataklüsm. Circa 60 ullikest istuks edasi ja produtseeriks rahva turjale aiva uusi makse ja maksukesi.
Kuidas edasi, mis edasi, küsite nüüd? Raske küsimus ja veelgi raskem vastus! Osad lahkuvad, osad pistavad pea liiva alla nagu ikka, kuid mõned hakkavad kindlasti ka vastu. Olid meil ju lõpeks Mahtra sõda, Jüriöö ja Vabadussõda. Jan Palachi taolisi, kes end parlamendi ees põlema paneks, vaevalt leiduks (kuigi Indrek Tarand seda kunagi pärasr Vaos toimunud valitseva kliki infooperatsiooni soojalt soovitas). Õnneks on meil siiski vähemalt Jaak Valge suguseid mehi, kes veel julgevad massimõrvarite abiliste (mis siis, et hiljem külameeste humoorikaid lugusid üles tähendanult tiba andekadki olnud) kujudele häbistavalt näpuga näidata.
Teisitiarvajad hakkavad saama ainult veel valusamat nuuti. Ennem ei lubatud paremale tööle, tühistati, nüüd rohkem peksa, trahvi ehk ka trellid, kes teab? Rahvast hoiatati, aga oh ei! Kes siis rahvuskonservatiive kuulas? Need olevat mingi militariseerunud koka salasõbrad. Muuseas kokkasid ja näitlejaid Rooma sõjaväkke nende ameti tõttu ei lubatud. Miks just need igati tarvilised ja ausad ametid toona põlu all olid, on raske öelda. Ajalugu on üldse keeruline asi ja kipub korduma. Kuid elu on veelgi keerukam ja lahendused tuleb siin leida ebaeestlaslikult koos, ühiselt, mitte üksteist materdades ja teisi kiusates.
Urmas Espenberg
kirjanik ja filosoof
