Juba 2023. aastast on riik püüdnud valdu pehmeks rääkida, pakkudes 50 000 eurot ühekordset preemiat tuulepargi planeeringu kehtestamise eest. Tulemused on aga olnud kesised ning nüüd on kliimaministeeriumis küpsenud uus „geniaalne“ plaan – skeem nimega „Tuulehoo preemia“ ehk miljon eurot vähemalt kaheksa tuulikuga pargi lubamise eest oma territooriumile.
Pakutav tuulemiljon aga kahvatub Kunda lähistele tuumajaama rajada sooviva aktsiaseltsi Fermi Energia pakkumise kõrval Viru-Nigula vallale: vähemalt 15 miljonit eurot aastatel 2030–2037 pluss kuni 50 000 eurot aastas broneeringutasu eriplaneeringu kestel. Samuti ei kannata see võrdlust Õiglase Ülemineku Fondiga, mille maht on 353 miljonit eurot ja mis on mõeldud põlevkivienergeetikast väljumise kompenseerimiseks Ida-Virumaal.
Olgem ausad, algne 50 000 oli pigem mõnitamine ning isegi miljon eurot on tänaste hindade juures kommiraha aastakümneid kestvate häiringute talumise eest, sest näiteks tuumajaamaga kaasnevad küll riskid, kuid suure tõenäosusega need vaid riskideks jäävadki. Tänapäevaste tuuleparkide müraheide, varjutus, öine vilkumine ja visuaalne reostus on aga reaalsed probleemid, millega vallaelanikud peavad toime tulema päevast päeva.
2023. aasta suvel tööd alustanud üheksa 230-meetrise tuugeniga Saarde park ja aasta hiljem käivitunud Baltikumi suurim, 38 tuulikuga tööstus Tootsis, mille 240-meetriseid hiiglaseid on näha isegi Pärnu lahelt, on niivõrd silmatorkavad näited, et nende olemasolu keskkonnas mitte märgata on raske.
Kuna tuuleparkide rajamine on samuti osa suurest „energiaüleminekust“, viib see tahes tahtmata mõttele, et tuulikuid oma territooriumile lubavaid valdu soovitakse klaashelmeste eest ära osta. Riigi energiasõltumatus on kindlasti vajalik eesmärk, kuid seda ei ole võimalik saavutada maainimeste arvelt säästuhinnaga. Siin peaksid riigiametnikud vaatama peeglisse: kas nad näevad omavalitsustes partnereid või lihtsalt kergeusklikke ullikesi, keda lüpsta?
Urmas Maranik, MTÜ Looduse ja Inimeste Eest