Ootasin roherahvuslaste partei hoogsamat algust. Vaatamata jõulistele pingutustele konservatiivsest erakonnast lahkujate seas ja värbamiskampaaniale laiemalt, ei suudetud asutamiskongressi ajaks vajalikku liikmeskonda kokkugi saada Kokkutulnute pildikogu nähes oli kuvand üsna selge, puudu oli vaid tuntud Tartu vabadusvõitleja Indrek Särg.
Roherahvuslus kõlab paljulubava narratiivina, neilt võib tulevikus palju huumorit oodata. Küll aga ei sisaldu vähimalgi määral huumorit roheliste rahvuslaste või mis iganes konservatiivide koostöö nn parempoolsetega. Teadaolevalt kasutab loodav erakond Ilmar Raagi kommunikatsiooniettevõtte elik parempoolsete avalike suhete strateegiat, lisaks arutatakse juba täna võimalikku koostööd parlamendis juhuks kui mõlemal erakonnal õnnestub valimiskünnis ületada.
Ma ei usu, et minu fantaasia oleks liiga lennukas, ent on tõsiasi, kui süvariigil ei õnnestunud, vaatamata tohututele ponnistustele, konservatiive hävitada väljastpoolt, siis infiltreerumise ja lõhestamise taktika on kõikvõimalike julgeolekuasutuste taktikates üks põhilisi ja tõhusamaid meetodeid olnud alati. Küsimus on, kumba varianti kasutada esimesena, välistatud ei ole ka mõlema kasutamist korraga.
Kui mina oleksin tööl riigikantseleis või/ja poliitilises politseis, katsetaksin imbumise moodust kindlasti. Ma kujutan ette, et süvariigile pakub erilist mõnu ja rõõmu tarvitada relvadena inimesi, kes räpast mängu läbi ei näe ning arvavad lapsikult, et toetavad aatelisi ideid ja üllast eesmärki.
Urmas Reitelmann, EKRE