Ameerika Ühendriigid on vabastanud elektrijaamad poliitiliselt motiveeritud heitkoguste regulatsioonide alt, mis hoidsid neid aastakümneid pantvangis, sundides lõpuks paljusid rajatisi sulgema. Kui USA Keskkonnakaitseagentuur (EPA) ametlikult oma kasvuhoonegaaside piirmäärad tühistas, seadis amet usaldusväärse energia kliimaideoloogiast ettepoole.
Siiani on arengumaade pealinnadest kostnud vaikus kõrvulukustav. Aafrika, Aasia ja Ladina-Ameerika riikide juhid istuvad selle tohutu ratsionaalse energiapoliitika poole nihkumise ees tummalt.
Aastaid süüdistasid need juhid lääneriikide survet keeldumises ehitada üles söe ja maagaasi kasutamiseks vajalikku infrastruktuuri. Nüüd on Maailma suurim majandus loobunud hävitavatest heitkoguste piirangutest, kuid majandused, mis sellist leevendust kõige rohkem vajavad, jätkavad ülemaailmse kliimakartelli ees kummardamist, kahjustades oma kodanikke.
Inimkonna progressi ajalugu on lahutamatult seotud küllusliku energiaga. Söel põhinev industrialiseerimine. Nafta võimaldas massitransporti, tänapäevast põllumajandust ja globaalset kaubandust. Maagaas tõi majapidamistesse ja tehastesse usaldusväärse kütte ja elektri. Need fossiilkütused suurendasid tootmist, vähendasid füüsilisi raskusi, parandasid rahva tervist ja tegid kunagi eksklusiivsed tehnoloogiad tavainimestele kättesaadavaks.
Aastatel 1990–2016 tõusis elektrienergiaga varustatuse osakaal inimkonnast 71%-lt 87%-le ja Lõuna-Aasias kahekordistus selle teenuse kasutajate arv 86%-ni, mida suur osa läänest on pikka aega enesestmõistetavaks pidanud. Indias langes 20 aasta jooksul rahalist vaesust ning hariduse ja põhiteenuste kättesaadavust mõõtev indeks 55%-lt sellise puuduse all kannatavatest elanikkonnast 16%-le, samas kui juurdepääs puhtale toiduvalmistamiskütusele tõusis 22%-lt 68%-le.
Selle süsivesinike poolt juhitud märkimisväärse edu peatamine ei olnud loodusõnnetus ega ressursipuudus, vaid väljamõeldud kliimakriisi poliitiline ideoloogia.
Valitsused üle maailma alistusid oma energiavalikud süsteemile, mis oli üles ehitatud ÜRO kliimaläbirääkimistele, rahastamiskokkulepete ja välisabi eeltingimustele ning netoheite nulltaseme eesmärkidele. Globalistlike ihadega rahvusvahelised agentuurid otsustasid, milliseid elektrijaamu saab ehitada, milliseid kütuseid saab kasutada ja millised tehnoloogiad saavad poliitilise poolehoiu.
Ebateaduslikest poliitilistest tõketest vabanemine
Praeguse administratsiooni keskkonnakaitseagentuur (EPA) mõistab, kuidas kliimarežiim on õõnestanud Ameerika energiajulgeolekut. Nüüd väidab see, et USA puhta õhu seadus ei saa anda luba elektrijaamade reguleerimiseks kliimamuutuste alusel. Laiem majanduslik küsimus ei vaja kohtusaali: kui reegel raskendab usaldusväärse elektritootmise rahastamist, ehitamist või käitamist, tõstab see iga elektrist sõltuva tegevuse hinda.
Aritmeetika on lihtne: heitkogused on globaalne suurus, ühe riigi elektrisektor on selle sees ümardusviga ja selle sektori sulgemise väidetav tervisekasu on liiga kauge ja liiga spekulatiivne, et õigustada kalli elektri kindlat ja mõõdetavat kahju.
See arutluskäik peitub nüüd Ameerika föderaalses reeglistikus. See on olnud kliimarealistide keskmes aastaid ja kuigi paanitsejad lükkavad selle eitusena ümber, on see jõudnud poliitikakujundajate lauale.
Seepärast kõlabki väljend „energiaüleminek” arengumaades reaalsusest irdununa. Üleminek millelt millele? Külaelanik, kes põletab puitu, ei loobu moodsast elektrivõrgust. Tehaseomanik, kes seisab silmitsi igapäevaste elektrikatkestustega, ei vali kahe võrdselt usaldusväärse tehnoloogia vahel. Haigla, mis töötab katkestuste ajal diislikütusega, ei tee elustiiliavaldust. Need inimesed vajavad rohkem energiat hinnaga, mida nad saavad maksta, igast allikast, mis seda toota suudab.
Ameerika energia taaskäivitus on väljumine kliimaimperialismist ja sissejuhatus suuremasse vabadusse õitsengu poole püüdlemisel. Pärast seda, kui arengumaade juhid on aastaid rahvusvaheliste kliimakohustuste ministreid lepitanud, reedavad nad oma rahva ja kutsuvad esile poliitilise tagasilöögi.
Allikas: WUWT
Algselt avaldatud ajakirjas American Greatness, 1. oktoobril 2026.
Vijay Jayaraj on teadus- ja uurimisassistent CO2 koalitsioonis Fairfaxis Virginias. Tal on keskkonnateaduste magistrikraad Ida-Anglia ülikoolist ja energiahalduse magistrikraad Robert Gordoni ülikoolist (mõlemad Ühendkuningriigis) ning bakalaureusekraad inseneriteadustes Anna ülikoolist Indias. Ta töötas teadurina Briti Columbia ülikooli muutuvate ookeanide uurimisüksuses Kanadas.